Pisut üllatav film..minu vaadatud filmide nimekirjas. Eelkõige ajendas se et sellele filmile minu arvates neetud palju ülekohut tehtud.
Eesti film sai 100. ja mitte ühelgi kriitikul isegi ei kõlvanud nimetada kasvõi seda oma top ma ei tea mille viimaseks. Mitte seda et ta kuskil seal figureerima oleks pidanud aga siuke vale liba häbi on veel hullem. Neile vastu haukukes pean nimetama oma võhiklikusest et olen kolm korda proovinud "Sügispalli" vaadata. Tabamata ime looks jääb ta minu jaoks ka peale seda.
Kord juhtus umbes sarnane lugu ka Draamateatris. Kui Mati Unt lavastas Egon Ranneti lugu "Kadunud poeg". Siis oli palju inimesi kes olid nii kuradi tõsised, ja vist isegi oli avalik kiri vist, kus keegi tõreles et miks siukest kommunistlikku sitta lavale lastakse ja nõudis asemele Hamletit..mis jäi ka välja tulemata.
Eestlased tegi sõjafilmi..seda asja ei juhtu just sageli. Võrdluseks "Nimed marmortahvlil" on küll hale vennike Sõdurisinelite looga võrreldes. Lahingustseenid olid enamus pimedas materdamised ja plahavatused..sähvatused. Uskumatu küll.kuid praegu tundub see täiesti õige lahendus. Usun et eks need öised lahingud üks anarhia olegi.
Vaadakse see suur mees kes oma kuulipritsi kiitis, ütles ära lärma ja andis enamus meestele vastu tatti..nu ma arvasin et see on keegi lätlane-leedukas..Oh ei ..piinlik küll . See oli Ugala mees Heino Raudsik.
Ekraanile kutsuti kõik lavaka tudengid ja äsja lõpetanud poisid. Komissaarov, Tõnu Mikiver, Hans Kaldoja jne.
Veelkord ei ole vaja midagi häbeneda. P.s. "Kadunud poeg" tuli üks mahlakamaid iroonilisemaid Mati Undi tükke Draamateatris üldse.
Lugu veel sellest etendusest: Ühte ust ei saadud pidama..see sunnik kõik igakord kui kinni löödi. Siis Unt ütles et persse..kõikuge kaasa kõik. Ühiskonna talad kõiguvad.
Hiljem kui see uks pidama saadi kõikusid näiteljad endiselt kaasa inertsist.
No comments:
Post a Comment