Wednesday, April 28, 2010

The Producers (1968)

















Nagu endale lubasin..et vaatan ära ka "The Producersi" vana versiooni peale uuema fiaskot. Hea oli et seda tegin. Palju parem. Kõige suurem erinevus vist oligi see, et tegu oli filmiga mis näitas muusikali tegu. Uuema puhul oli tegu muusikaliga (koos tantsude ja numbritega), mis oli saatuse tahtel ka film.
Mel Brooks oli tegelenud ka näitlejatega..ma tõsiselt elasin kaasa kuidas Zero Mostel vaevles, kui ta eitede käest armumänge mängides pappi tahtis välja suruda. Nats Kenneth Mars oli tõeliselt hirmutav tegelane. Fakt on see, et vanem versioon ikka miili jagu parem.
Mis juhtus uus versiooniga, kui neil selline uhke spikker ees oli. Millelt viksiti maha nii mõnedki reaktsioonid ja stseeni lahendused..siis aga otsusti omalt poolt muusikali ja tanstunumbrid mis kuidagi lõpuni välja ei kandnud.
Ainus hoiatus Mel Brooksi Producerit vaadates..hoidke voluumi nupp näpu all. Vahepeal näitlejad röögivad nii et seda tuleb kasutada.
Aitähh Mel Brooks, tuju läks paremaks. hambaid pestes enne voodise minekut ümisesin ma tunnuslugu "Springtime for Hitler"




Tuesday, April 27, 2010

The Boat That Rocked (2009)



















Lugu hipidest ja korvetatiivsest Britanniast 60 ndatel. Tegelikusel nõjatuv lugu piraatraadio jaamast. Mis loksus meres, Briti seadustest väljaspool ja sai lasta popp muusikat mis kuival maal tsensuuri poolt keelatud. Neid kuulas arvatavasti 85% kõikidest kuulajatest. distantseerumine maalt ja vabadus keeras poistele laeval tuure muudkui juurde, hipi kommuun, mis korjas kokku vananevaid dj'sid. ja kiljuvaid koolitüdrukuid keda põrutada.
Teisalt olid vastased BBC'st. kes tahtsid sellele rõvedusele piiri panna eesotsas suurepärase Kevin Brannaghiga. Filmi jooksul sunniti vaatajaid pooli valima, samas surudes peale ,et kui lahe on seal ikka hipidel laevas. Tegijate üllatuseks kippusin mina ühe enam ja enam valima kangekaelaga konservatiivide poole. Kuigi nad tegid kõik et ma seda ei teeks. See laamendav oksendav, keppiv, mööblit lõhkuv lõbusus ei tundunud mulle üldse ahvatlev ega tore.
persse ..hakkan vist vanaks jääma. Siuke võlts laamendav hipi tundub mulle üha enam kui kompleksides poisike ja tühikargaja, kellel homme rõve phmakas ja ikka sama tühjalt kõlisev pea.
Näitlejate kaader oli ikka võimas..Kevin Brannagh (minu vaieldamatu lemmik), Bill Nighy, Seymour Hoffman , Emma Thompson, Rhys Ifans jne..jne. Võimas list..tunne oli Brittidel arvatavasti sama , kui filmis mängiks terve Draamateatri trupp (tavalise Taavi Eelmaa asemel). Kogu mahu ja võimsuse juures jäi siiski miskit vajaka. Äkki saigi mulle saatuslikuks agresiivne hipi kultuuri kummardamine ja surve..muusika oli suurepärane aga kinnitust sai fakt et hipid on mule ikka vastuvõetamatud tolgused..Love and Peace?
Fuck you hipi!..get a life.



Saturday, April 24, 2010

Gam yee wai (14 blades) (2010)
























Road movie tüüpi mõõkadega mõistu lugu. Mees käib ringi seljas mehaaniline mõõgakohver ja ajab taga tema klannile kuuluvat pitserit. Terve hunnik klanne..asiaatliku loogikat ja aukoodeksit, milles meie arenematute eurooplastena suurt miskit aru ei saagi. Mis pärast see mees jurab, jagagu vargaga see kullakoorem ära ja elagu õnnelikult..ei tema peab edasi junnima palju teiste ja enda verd valama. Ka vargale on nad suutnud vimka juurde kirjutada, mehele meeldib veel rohkem kakelda kui varastada.
Sinna juurde veel suur annus romantikat, muusika ja linadega. Kõik see kokku tundus minu jaoks pisut naiivne ja arusaamatu. Kui aga madistama hakati oli minulgi jälle põnev..nu ikka lasti tossu võttepaigale..sinist valgust ja jooksid mööda trepikäsipuid. Vahepeal nad rääkisid ajasid asju..siis aga kaklesid taas ja kõik oli minu jaoks ilus. Selliseid filme ei oska keegi peale Hiina-Hongkongi rahva teha. Neid kopeerida on suht võimatu ülesanne.. ja nemad vaid võivadki neid teha.
Asjaarmastajatele arvatavasti kvaliteet mõõkade klirin.



Friday, April 23, 2010

The Producers (2005)

















Ma ei tea millest see tuleb et ma nagu pean kohe kõik muusikalid ära vaatama. Tegu on ju tegelikult ühe naeruväärsema šanriga teatris ja filminduses. Miskit pole ju ette heita "Moulin Rouge'le" ja "Chicagole". Need lood mõjusid ka neile kes muusikale ei salli. Nüüd siis "Produtsendid"..mäletan et see ligidal oli selle loo jõudmine ka Linnahalli lavale, kuid jäi õnneks kahjuks ära. Alustasin uuema versiooniga, sest klassikalist Mel Brooksi versiooni ma kuskilt kätte ei saanud.
Mäletan kui see lugu välja tuli..olin elevil ja tahtsin seda hirmsasti näha..nüüd sain aga pettuda selles filmis 5 aastat hiljem. Pole nii tühja -kargamis lugu ammu juba näinud.. Nathan Lane kui klassikaline muusikali äss mängib nii et "maa must" (meenutab mulle Tõnu Karki teatri laval, kes tammub kõigist üle tagasi vaatamata ja partneriga arvestamata, peaasi et rahvas saalis naeraks). Rahvas kaamera taga kindlasti röökis naerda, kui mees kukkus-higistas-puterdas-nägu väänas - näitles. Vaene õnnetu Matthew Broderick lohises kuidagi kaasa ja ei osanud kuidagi olla, ega positsiooni enda jaoks leida. Sinna veel juurde Uma Thurman kes teeb ühe oma elu sitema rolli (mida see daam elus teinud oleks kui ta poleks kohtunud Tarantinoga?). Muusikalised nubrid igavad ja tüütud. Mehed kes muigama ajasid olid iroonilised geid (kes teadupärast tiirlevad igas maailma muusikalide trupis). Ja Will Ferelli paar muigama panevat kohta, kes samuti üldjuhul ei teadnud mis talt oodatakse Üldiselt Fiasko.
Igal juhul vaatan ära ka Mel Brooksi versiooni.



Monday, April 12, 2010

Nordwand (2008)



















Järjekordne maha magatud sakslaste lugu mägironimisest.
Lugu algab päikselises Natsi saksamaal, kus on tõesti ilus ja kena elada, kui paar politrukki ja aktivisti välja arvata. Natsi saksamaa üritab oma uhke riigi saavutuste listi ja eeskujuks saada ka mägironijad, kes läevad ründama Šveitsis mäge..Eiger.
Veel paar kõrvalliini sinna juurde..noorpõlve armastus ja rivaliteet. Kuid lugu pole veel tegelikult alanud.
Mäed..uhked alpid. Olen ilge mägede friik, minu arust on nad kuradi ilusad. Kuid omavad minu jaoks samasugust sündroomi nagu meri, ilus küll aga respekt liig suur nende vastu et neid ründama-kündma minna.
Noormeestel filmis aga see respekt puudub..seiklus. Minnaksegi üles suunas. Algul kahe liikmeliste mansadena..siis aga tuleb hakata kokku hoidma. Kõik ei lähe muidugi nii kuis planeeritud. Mul pole ühtegi filmi vaadtes olnud endal nii neetult külm..neid köit sikutavaid mustaks tõmbunuid külmavõetud käsi vaadeldes..tänasin et olen soojas toas.
See mis mägedel toimus oligi minu jaoks filmi olulisem osa. Sealt tuleb välja kes on kes. Ja jäi tahaplaanile natsi saksamaa järjekordne filmilugu..kõik koondus mägedesse ja situatsioonile.
Väga hea kunstniku töö..autentne ronimisvarustus , riietus, köied.
Ikkagi saksa filmid meldivad mulle.
Neetult külm oli neil.




Saturday, April 10, 2010

Little Big Soldier (2010)
























Siukse eksootilise looma nagu Jackie Chan (tekkis huvi et mis tegelik nimi..Chan Kong-Sang) Hollywoodi toomisega juhtus sama luhu nagu vahtides gepardid Tallinna loomaaias. Nu on küll loom aga oma naturaalses keskkonnas kahtlemata palju loomulikum-produktiivsem.
Jackie maadelnud tohutult oma inglis keelega..ja kas ise kurtnud et ega ma vahest aru ei saa mida ma räägin..proovin vaid tähtede jada õieti hääldada. Taas koju tagasi minek on kahtlemata positiivne suund mehe loos..ta tõesti säras. Lahti ta ei saa küll kunagi oma enda loodud stampidest ha taagast..aga igal juhul oli see tema kui ka vaatajate jaoks värskendav kogemus.
Muidu ikka Chani film, kus kui film lõppeb ei tasu kinost välja tormata, vaid näidatakse tuksi läinud lõike , kus mees (mehed) saavad ikka päris haiget. Karm kunst..kuid ma austan mehi, kes kõike ise teevad.
Aasia huumoriga on üldse kummalised lood..usun et "local" kutid olid ikka kuse krampdes aega ajalt filmi jooksul. Mind võttis paar korda muigama , mis tegelikult hea saavutus.
Mis seal ikka... pikka iga Chanile, loodan et ta jätkab sama liini.




Friday, April 9, 2010

Icarus (2010)





















Oh õudust. Dolph teeb ikka veel filme..tema on vist näitleja kes isegi vanaks saades ei oma isegi õhkõrna šansi normaalseks näitlejaks saada (nagu nii mõnegagi juhtunud). Kui hr. Seagal on totaalselt vormist väljas ja lopergune lest on temas ikkagi tonnide kaupa rohem sisukust , kui jõusaalis siredaks trimminud Lundgrenis.
Labane..klassikaline lugu. Palgamõtsukas ei saa olla korralik isa..siis aga tõprad hakavad ta peret ähvardama , siis hakkab ta tapma ja palju. Ja mina kui vaataja peaks ju kaasa hõiskama ja tema poolt olema..kuid ei tahaks nagu..ainus mis nagu tõukaks on see et need kurjamid on ikka ju päris idiootsete nägude, käitumise ja loogikaga.
Kuigi vanus on Dolphi näkku nii mõnegi sügava vao tõmmanud nõuab ta ikka oma produtsendilt et tal oleks filmi jooksul vähemalt kaks seksstseeni.
tekkis filmi ajal mõte, et miks Dolph rootslaste loos (Lohe tatoveeringuga) seda suurt koledat blondi meest ei mänginud. Ju ta oli liiga kallis ja ei olnud ka nõus olema negatiivne kangelane, kes filmi jooksul kordagi keppida ei saa.
Hale film.




Wednesday, April 7, 2010

Shutter Island (2010)

















Rõõm oli tõdeda, et vanameister Scorsese endiselt suurepärases vormis. Scorsese sobivad selised mahukad..kolme tunnised maratonid-monumendid . Antud lugu küll nii pikk ei olnud, kuid ometigi oli sellel siuke monumendi mekk juures. Muutsin filmi jooksul ikka mitu korda arvamust, et kas see lugu meeldib mulle väga või lihtsalt ok.
Meeldib see et Scorsese kasutab ära proovitud näitlejaid ja koostanud taas ilusa tubli castingu Leo pea osas..Kingsley, Ruffalo ja mis kõige meeldivam oli kohata Max von Sydovit filmis taas. Mees kes ei pea mitte midagi tegema..piisab kui oma madala häälega teksti annab ja juba olen mina rahul. Fantastiline ajastu, mehed ülikondades ,
andsin Scorsesele andeks isegi paar loogika viga.
Loost veel..tore stsenaarium täis vimkasid ja pöördeid..paljud olid ette aimatavad aga ikka oli tore seda kõike jälgida. Sektor C hull-õudne atmosfäär..vaikselt kodus teleka ees vaatasin..mõõduka volüümiga. Ikka sain paar korda korralikult võpatada. Mõni oskab sul pasa lahti ehmatada ka mäda näitamata. (Alien I)
Kokkuvõtteks..väga lahe film.



Monday, April 5, 2010

Good Will Hunting (1997)


















Film mis kogu aeg silme ees virvendanud. Näinud juppi siit ja sealt ..suvalisel ajahetkel suvalisest telekast. Mõtlesin et on aeg see film lõpuks otsast lõpuni ära vaadata.
Lugu millega noormehed Damon ja Affleck Hollywoodi ukse jalaga lahti lõid. Täiesti üllatavalt hea looga. Kõik hakkasid noormeeste peale alt ülesse vaatama. Noored..kirjanikud..näitlejad..ilusad (eirti üks)..magic.
kindlasti poleks tollal keegi uskunud, kui oleks öeldud et Matt Damonist saab vaat et asja aga Affleck abiellub ühe paksu persega latiinolauljaga ja on hädas narkootikumidega. Mehe filmikarjäär on 40 aastaseks saamisel 0.
Mis on käesoleva filmi headuseks. Reaalne-kerge minek. Suurepärased näitlejad, lisaks positele lisaks veel Williams, Stellan Skarsgard..samuti Minni Driver kes tegi oma elu parima rolli ja sealt edasi uhke kaarega B-filmide juurde.
Film pole just minu maitsele, kuid sugugi mitte halb. Ootamatult võimas sähvatus ei kusagilt..



Fahrenheit 451 (1966)





















Ootasin niiakau selle filmiga, kui olin raamatuga lõpuni jõudnud. Ja eks see mu eeliseks Truffaut lugu kuldsetest 60ndatest. Rolling Stonese ja Beatlesi ajastust. Kindlasti meiesugune ei hõlma ajavaimu nii 100% liselt. kui tolleaaegne noor..jääme ikka kuidagi eemalt vaatlejaks. Aru me nagu üht teist asjast siiski saaks "Blowup" on senini üks mu lemmikfilme.
Uue laine autorid oli lahtise käega mehed..nad võisid vabalt originaal käsikirju sobilikus suunas väänata, hakkida ja muuta. Mitte et tänapäeval nad seda ei teeks, aga tollal käis see cooli mässava rez. juurde.
Sellepärast tänan juhust et ennem vahetult just raamatu läbi lugesin. Kogu filmi sisu oli ikka koletult hakitud ja moonutatud. Millega särati oli kunstniku töö..tuleviku kujutamise vabadus andis veel vunki juurde. Ilusad värvid ja teravad nurgad. Rez. nõudis 200m pikkust tuleviku õhkraudteed. Kuna kallis ehitis sai juba tehtud, siis seda pidi ka ikka näitama ja palju. Täiesti pöörane muusikaline kujundus. Tore oli ära tinda ja tuvastada tehnilisi võtteid, kus näitlejaid pidid tagurpidi käima et illusiooni saavutada ja hiljem torust üles sõita saaks. Lõiked kaadris, kus vagun seisab ja korraga on sinna hiljem ka inimesed tekitatud. Aga ega ta üks 60ndate. Matrix ikka oli. Popp kultuuri ergutaja..
Lõpu eest pean ma siiski tegijaid kiitma..mindi taas absoluutselt raamatu sisust eemale, aga mis asemele pakuti ei olnud üldse halb.
Arusaamatuks jäi miks pidi Julie Christie mängima kaksikrolli. Uhke valik oli sakslane (vms.) Oskar Werner peaosasse.
Meeltult hakitud sisuga, kunstiliselt kena ja friigilik lugu.




Sunday, April 4, 2010

Capitalism: A Love Story (2009)



















Moore ei suuda olla kunagi objektiivne. Kui ta midagi endale hammaste vahele saab, siis seda ta enam lahti ei lase. Allikatena ja tõendusmaterjaline kasutab ta ja lõikab osavalt kokku sellisena nagu tarvis. Kasutades alatuid ja naiivseid võtteid. Kahtlemata on ta tubli..kohutava eeltööd teinud mees. Kes hullab hiljem montaaši ruumis, meeletu materjali hunniku ja arhiivimaterjaliga.
Ka seekord hakkas ta ühest nurgast punuma..(nu ei läinud kaasa), kuid siis lisas kiirust ja hoogu juurde. Jäädes ise enidselt subjektiivseks ja enda seisukohta pealesuruvaks. Jälgida oli juba mõnusam, kuid seistes plaksutama see mind ei pannud.
Ma ei tahakski ette võtta loo sisu , siis läeks targutamise rodu liig pikaks. Lühidalt..ameerikas ei ole keskklassi on vaesed ja rikkad ja see vahe üha süveneb. Et inimesed on nagu hernesupp, kus poole kaussi kallutad sinna poole lähevad ja kõik koos samu vigu tevad, samu lolle finantsotsuseid teevad. Üldse teevad inimesed liiga palju ashju koos: koos puhkame, koos sõidame tööle, samma kohta ostame suvilad, koos ostame peetri külla kortereid, koos, koos, koos. Mina tahaks kuuluda rühmitusse mis töötab näiteks 12 st. 8 ni. õhtul. Tähtis mis mr. Moore saavutas oli see et hakkasin kaasa mõtlema ja oma hinnangut produtseerima. Ka see ju saavutus.
Kõige šokeerivam mis ma filmist leidsin oli lause Swartzeneggeri (no ei oska seda nime kirjutada) kõnest ühes rahvakogunemise kõnepulidst... Ma lahkusin euroopast 40 aastat tagasi sellepärast, sest sotsialism takistast mul seal kellekski saada.
See väide on nii õige kui vale..njaah euroopa filmitööstus poleks iialgi hakanud seda meest kasutama kui näitlejat, ega selle eest nii palju raha maksnud. Poleks iialgi valinud meest kes nagu puuhobune mõtlemiselt ja liikumiselt riigi presidendiks vms. Teisalt mis oli Austrial pistmist sotsialismiga. Njaah ..ükski prohvet pole kuulus omal maal.
Hea et Moore olemas on..ta ärritab ja see on hea.



Saturday, April 3, 2010

Fail-Safe (1964)
















Järjekordne hitt külmasõja tippajast. mis eriti kummaline et lugu välja lastud täpselt samal aastal, mil Kubrick sai maha oma surematu "Dr. Strangelowega". Teema täpselt sama, loo põhiolemus sama. Lugu ajast mil ameeriklased olid niigi ära hirmutatud venelaste foobiast ja tuumasõjast. Nüüd sinna otsa siis karm realistlik lugu, kuidas masinad hakkavad nii neetult kiiremini arenema ja inimene ei jõua sellele järele (vaesekesed ei teagi et varsti võtavad arvuti kogu juhtimise üle).
Nagu ikka on loos osalised nii mitmedki erinevad kindralid..osad kes ei usu tuumasõja kui sõjapidamise loogika. Teised kes arvutvad välja inimeste kao miljonites ja teevad siis valikuid. Kummaline oli näha hullunud sõjardi osas hilisemat komöödiate staari Walther Mathaud. Pea sama raske on teda vaadata , kui tõsiselt mustvalgetes vanades filmides rääkivat Steve Martinit. Kuigi Mathau on ses rollis väga hea.
Kummaline sisuline dilemma filmis, kui tehnika alt vedanud ja tarvis reeta venelastele riigisaladus et ära hoida tuumasõda, siis ameerika kindral või major lukustub. Ta ei suuda seda..sama motiiv oli ka Dr. Stranglowes.
Kõige uhkema osa teeb kindlasti ameerika presidendina Henry Fonda..ameerikal pole kunagi nii arukat ja head presidenti olnud (isegi kehva stsenaariumi puhul), isegi filmides mitte. Kui filmis tuleb Fondal langetada ebapopulaarne otsus..ja see sai arvatavasti ta presidendi karjäärile saatuslikuks ja ameeriklased valisid paar aastakümmet hiljem hoopis Ronald reagani, kes teadis kuidas kommudega ümber käia. Filmist on tehtud ka edev must-valge uusversioon, mille vaatamine minul tollal miskipärast pooleli jäi.