Keerutasin seda filmi pikalt näppude vahel. Hirmutas nii filmi pikkus 3.20 kui ka hirm pettuda et vanad lemmikud on vanaks jäänud. Kui aga otsast lugu käima panna, unustab nii aja kui vanadusi. Šanr mida Scorsese valdab täiuslikult, minu jaoks ta olnud selles alati parim.
Pole tegu itaalia aktsendiga poosetamisega ja sellega et mängime siin lahedaid maffia mehi, pigem keskendub taas indiviididele. Proovib meile selgitada miks tegelased just selliselt käituvad.
Surm selles maailmas on kiire ja valutu, kusjuures ta tuleb alati vaikselt ilma kõnedeta. Seda vaadates ei tundugi see nii julm ja paha moodus surra.
De Nirot me teame oma headuses ja ka Al Pacino on ette teada tulem. Kõige positiivsemaks üllatuseks oli Pesci kellele väikese tõmbleja asemel ( tahtis ise endal algselt tõmbleja Tony Pro rolli), anti hoopis tasakaalukas ja kalkuleeriv-meeldiv ristisa tüüpi Russel Bufalino roll. Ja tegi seda nii hästi, et sellele mehele poleks ka endal midagi teene tegemise vastu olnud. Tunnistas ka mees ise ülesse et ta tiritri pensionilt ja aiatoolist veel korra välja, ta ise arvas et nüüd küll kõik.
Vastuoluline on see maailm alati olnud, kas tipus või põhjas, vanglas, surnud.
Filmiti miskite veidrate mitme läätseliste kaameratega, et säästa grimmiga hullamisest ja tehti enamus töö pärast ära arvutitega. Näitlejad pidi vaid meeles pidama kui vanad nad antud stseenis parasjagu olid. Peen värk.
Kindlasti on filmil ka palju vastaseid, kellele lugu üldse ei meeldinud, mina nende hulka ei kuulu. De Niro pikk tühi stseen lennukis kus ta sõidab oma sõpra tapma on väga võimas jne..jne.
Filmis oli palju eraldi jooksvaid liine, kõige mõistetmatum oli tütar Peggy liin, kes nagu terve filmi oleks ette teadnud kuidas see kõik lõppeb ja aru saanud juba lapsena millises pasases maailmas ta elab.
Hea et vaatama jäin.
