Woody Allen on uskumatu dialoogide kirjutamise meister. Geniaalselt tööle pandud masina värk. Mehel meeldib väidelda kultuuri üle ja Allenile meeldib kui talle jääb ka õigus. Ta on ka varem kasutanud trikki et tal on kohe autor võtta stendi,puu tagant, unenäost kes ütleb isiklikult vastas väitljale,et just tema arvustus teatud kunstist on see õige ja seda tas ilmas pidas seda luues.
Lugu oli algusest lõpuni nii helge..et mul oli kogu aeg suu kõrvuni.
Dialoog:
Sa võid mulle jama ajada, kuid Hemingwayd sa ei peta. Sa petad mind Pauliga.
Naine: "Jahh magasin küll paar korda Pauliga' mis siis ..koju lähme siis valime pulmadeks laualinad ja see kõik juba möödas."
Woody Allenlik muusika jada..head swingi tausta muusikaks ja lõppu mürtsuga cancaani.
Vahepal mõtlesin et kuulsuste karnevaliga pakutakse üle, kuid hiljem sain aru, et see ei olnudki üldse olnudki oluline. Aeti taga midagi muud..suuremat pilti.
Lahe oli võrdluseks toodud kaks reaalsust..ameerikalik seksikas abiellumis küps vufa naine-pruut..koos oma rikutud , väiklaste ämma-äiaga. Ja teiselt poolt 20 ndate Pariis..koos absoluutse koorekihiga ja baaride meluga. Ka mina oleks kiusatuses olnud kumba valida.
Hästi tabatud lapselik peategelase ehe vaimustus öösel voodis sosistades, ma rääkisin Hemingwayga kirjandusest ja Picasso jonistas teises toas. See oli nii lapselik ja siiras.
Mida Woody Allen suutis..pärast filmi oli mul mõnus kerge olla. Eeskujulik meelelahutus. Filmis kus ei pea sonkima ja nokkima teri..lööb hoopis kogu tervik sind särama.
Imestusväärne veel kuidas ta suudab ja temale mitte sobivad näitlejad painutada, sellisteks nagu Woody Alleni filmides tegelased ikka on. Ja respect ka selle eest et ta astus ise ekraanilt välja, kui aru sai et hakkab teistele jalgu jääma.
No comments:
Post a Comment