Elena (2011)

http://www.imdb.com/title/tt1925421/

Ma lubasin endale et teen veidike kaotatut tagasi ja vaatan paar tunnustatumat vene filmi vahepeal ära. Et taas kinnitada kinnitatud ..kui head nad on.
Elena. Lugu meditsiiniõest, kes abiellub pururikka endise patseindiga ja elab temaga koos hyper modernses korteris. Samas lohiseb Elenal järgi poeg ..kes ei suuda kuidagi oma veninud dressipükstest ja kitsas köögis joodavatest õlle mõnudest välja rabeleda. Poeg kes nõuab oma emalt üha enam ja enam. Ja ei saa üldse aru Eiśt..olgu see nii õigustatud kui tahes.
Minu veregrupiga film..rahulik Kaurismäkilik kaamera, kus mitte kaamera ei aja näitlejat taga..vaid elab oma elu ja näitleja jalutab..mahub aegajalt ilusti sinna sisse. Jube mõnus vaheldus selleisele tõmblevale kalasilmkaamerale mida nägin "Fallen Angelsi" loos äsja. Filmi esimene kaader jälgib raagus puud ja aega tal on..ootab kuskil 30 sekundit et sinna saabuks kaaren ennast soputama. Ma ei pea sellist pausi tehniliseks-pingutatud kunstiks. Vaid reaalseks ..hea maitsega silmaks. Filmis kasutatakse kas Philip Glassi või siis temale väga sarnast muusikat. Mis on küll seekord küsitavaks väärtuseks kui plussiks.
Enamus filmis toimub selle sisus..ja hargneb välja ..ilusti väljapeetud dialoogides. Vaataja saab rahulikult otsustada kumba poolt ta enda jaoks valib. Kõik esinevad ilusti. Isegi looder poeg, kes hädas et igakord kui naisega voodis vähkreb tal laps ka tuleb oludesse kus lapsi juurde saada suht kuridegelik tegu. Poeg kes ei vääriks ..ega tahaks nagu endale tavalist tööd. Parem mängib arvutimäne ei ootab oma elu võimalust. Poja aknast avanev vaade tuumajaama kortsendele oli minu jaoks marginaalne liialdus...see geto kus ta elas oli ilma selletagi kole.
Kõigele õudusele vaatamata on venemaal säilinud veel kodust kasvatust..ukse taga sülitavad kaagid mitte ei saada sind perse..ega nõmetse..silmitsedes sind kui võimalikku ohvrit vaid tervitavad ka vanainimest.
Ma pole filmi vaadates nii kungi veel rabatud olnud ülekohtust ühe tegelase suhtes , kui paratamatud looserid arutasid et kus kohast tuleks sein maha võtta (selle tunde absoluutne max. saabus järgmises "My Joy" filmis). Venelased armutud, nad ei halasta vaatajale..ega ime välja kuskilt happy endi, kus seda võimalik saavutada pole.
Veri osutus seekord paksemaks kui vesi. Rez. oli geenius. Ja vene näitleja..uhuhh.