Ma ei tea millest see tuleb et ma nagu pean kohe kõik muusikalid ära vaatama. Tegu on ju tegelikult ühe naeruväärsema šanriga teatris ja filminduses. Miskit pole ju ette heita "Moulin Rouge'le" ja "Chicagole". Need lood mõjusid ka neile kes muusikale ei salli. Nüüd siis "Produtsendid"..mäletan et see ligidal oli selle loo jõudmine ka Linnahalli lavale, kuid jäi õnneks kahjuks ära. Alustasin uuema versiooniga, sest klassikalist Mel Brooksi versiooni ma kuskilt kätte ei saanud.
Mäletan kui see lugu välja tuli..olin elevil ja tahtsin seda hirmsasti näha..nüüd sain aga pettuda selles filmis 5 aastat hiljem. Pole nii tühja -kargamis lugu ammu juba näinud.. Nathan Lane kui klassikaline muusikali äss mängib nii et "maa must" (meenutab mulle Tõnu Karki teatri laval, kes tammub kõigist üle tagasi vaatamata ja partneriga arvestamata, peaasi et rahvas saalis naeraks). Rahvas kaamera taga kindlasti röökis naerda, kui mees kukkus-higistas-puterdas-nägu väänas - näitles. Vaene õnnetu Matthew Broderick lohises kuidagi kaasa ja ei osanud kuidagi olla, ega positsiooni enda jaoks leida. Sinna veel juurde Uma Thurman kes teeb ühe oma elu sitema rolli (mida see daam elus teinud oleks kui ta poleks kohtunud Tarantinoga?). Muusikalised nubrid igavad ja tüütud. Mehed kes muigama ajasid olid iroonilised geid (kes teadupärast tiirlevad igas maailma muusikalide trupis). Ja Will Ferelli paar muigama panevat kohta, kes samuti üldjuhul ei teadnud mis talt oodatakse Üldiselt Fiasko.
Igal juhul vaatan ära ka Mel Brooksi versiooni.
Originaal on ikka kordades parem.
ReplyDelete