Järjekordne maha magatud sakslaste lugu mägironimisest.
Lugu algab päikselises Natsi saksamaal, kus on tõesti ilus ja kena elada, kui paar politrukki ja aktivisti välja arvata. Natsi saksamaa üritab oma uhke riigi saavutuste listi ja eeskujuks saada ka mägironijad, kes läevad ründama Šveitsis mäge..Eiger.
Veel paar kõrvalliini sinna juurde..noorpõlve armastus ja rivaliteet. Kuid lugu pole veel tegelikult alanud.
Mäed..uhked alpid. Olen ilge mägede friik, minu arust on nad kuradi ilusad. Kuid omavad minu jaoks samasugust sündroomi nagu meri, ilus küll aga respekt liig suur nende vastu et neid ründama-kündma minna.
Noormeestel filmis aga see respekt puudub..seiklus. Minnaksegi üles suunas. Algul kahe liikmeliste mansadena..siis aga tuleb hakata kokku hoidma. Kõik ei lähe muidugi nii kuis planeeritud. Mul pole ühtegi filmi vaadtes olnud endal nii neetult külm..neid köit sikutavaid mustaks tõmbunuid külmavõetud käsi vaadeldes..tänasin et olen soojas toas.
See mis mägedel toimus oligi minu jaoks filmi olulisem osa. Sealt tuleb välja kes on kes. Ja jäi tahaplaanile natsi saksamaa järjekordne filmilugu..kõik koondus mägedesse ja situatsioonile.
Väga hea kunstniku töö..autentne ronimisvarustus , riietus, köied.
Ikkagi saksa filmid meldivad mulle.
Neetult külm oli neil.
No comments:
Post a Comment