Lugu hipidest ja korvetatiivsest Britanniast 60 ndatel. Tegelikusel nõjatuv lugu piraatraadio jaamast. Mis loksus meres, Briti seadustest väljaspool ja sai lasta popp muusikat mis kuival maal tsensuuri poolt keelatud. Neid kuulas arvatavasti 85% kõikidest kuulajatest. distantseerumine maalt ja vabadus keeras poistele laeval tuure muudkui juurde, hipi kommuun, mis korjas kokku vananevaid dj'sid. ja kiljuvaid koolitüdrukuid keda põrutada.
Teisalt olid vastased BBC'st. kes tahtsid sellele rõvedusele piiri panna eesotsas suurepärase Kevin Brannaghiga. Filmi jooksul sunniti vaatajaid pooli valima, samas surudes peale ,et kui lahe on seal ikka hipidel laevas. Tegijate üllatuseks kippusin mina ühe enam ja enam valima kangekaelaga konservatiivide poole. Kuigi nad tegid kõik et ma seda ei teeks. See laamendav oksendav, keppiv, mööblit lõhkuv lõbusus ei tundunud mulle üldse ahvatlev ega tore.
persse ..hakkan vist vanaks jääma. Siuke võlts laamendav hipi tundub mulle üha enam kui kompleksides poisike ja tühikargaja, kellel homme rõve phmakas ja ikka sama tühjalt kõlisev pea.
Näitlejate kaader oli ikka võimas..Kevin Brannagh (minu vaieldamatu lemmik), Bill Nighy, Seymour Hoffman , Emma Thompson, Rhys Ifans jne..jne. Võimas list..tunne oli Brittidel arvatavasti sama , kui filmis mängiks terve Draamateatri trupp (tavalise Taavi Eelmaa asemel). Kogu mahu ja võimsuse juures jäi siiski miskit vajaka. Äkki saigi mulle saatuslikuks agresiivne hipi kultuuri kummardamine ja surve..muusika oli suurepärane aga kinnitust sai fakt et hipid on mule ikka vastuvõetamatud tolgused..Love and Peace?
Fuck you hipi!..get a life.
No comments:
Post a Comment