Ootasin niiakau selle filmiga, kui olin raamatuga lõpuni jõudnud. Ja eks see mu eeliseks Truffaut lugu kuldsetest 60ndatest. Rolling Stonese ja Beatlesi ajastust. Kindlasti meiesugune ei hõlma ajavaimu nii 100% liselt. kui tolleaaegne noor..jääme ikka kuidagi eemalt vaatlejaks. Aru me nagu üht teist asjast siiski saaks "Blowup" on senini üks mu lemmikfilme.
Uue laine autorid oli lahtise käega mehed..nad võisid vabalt originaal käsikirju sobilikus suunas väänata, hakkida ja muuta. Mitte et tänapäeval nad seda ei teeks, aga tollal käis see cooli mässava rez. juurde.
Sellepärast tänan juhust et ennem vahetult just raamatu läbi lugesin. Kogu filmi sisu oli ikka koletult hakitud ja moonutatud. Millega särati oli kunstniku töö..tuleviku kujutamise vabadus andis veel vunki juurde. Ilusad värvid ja teravad nurgad. Rez. nõudis 200m pikkust tuleviku õhkraudteed. Kuna kallis ehitis sai juba tehtud, siis seda pidi ka ikka näitama ja palju. Täiesti pöörane muusikaline kujundus. Tore oli ära tinda ja tuvastada tehnilisi võtteid, kus näitlejaid pidid tagurpidi käima et illusiooni saavutada ja hiljem torust üles sõita saaks. Lõiked kaadris, kus vagun seisab ja korraga on sinna hiljem ka inimesed tekitatud. Aga ega ta üks 60ndate. Matrix ikka oli. Popp kultuuri ergutaja..
Lõpu eest pean ma siiski tegijaid kiitma..mindi taas absoluutselt raamatu sisust eemale, aga mis asemele pakuti ei olnud üldse halb.
Arusaamatuks jäi miks pidi Julie Christie mängima kaksikrolli. Uhke valik oli sakslane (vms.) Oskar Werner peaosasse.
Meeltult hakitud sisuga, kunstiliselt kena ja friigilik lugu.
No comments:
Post a Comment