Häbi küll aga ma ei mäleta, kelelt ma selle filmi vaatamise idee varastasin. Otsus oli teha kergem poolretro weekend. Die Hardid ja miski mõtetu romantiline komöödia. GD on ääretult laheda ideega film. Iga hommik mis ärkad on ikka neetult sama päev..hea et Monthy Pythoni poistel seda ideed ei tulnud. Nad oleks meid hulluks ajanud.
Film võlgeb oma headuse suuresti Bill Murrayle.. Filmi nais diiva on oma lokkidega Andy MacDowell, kelle kohta kunagi "filmiguru" Enn Eesmaa ütles, et mina ei usu kui imeilusate lokidega Loreali nägu MacDowell kauboi tüdrukut mängib (ühes kohutavas sitas filmis). Juba tollal ajas see lause mind naerma ja on meeles siiani. Igatahes jätab naistegelane mind selles loos külmaks ja kannab rohkem nagu rekvisiidi ülesannet..tema osa on kanda koledat kirjut vesti valge pluusi peal ja peategelasega magada filmi lõpus. Nüüdseks on see naine orbiidilt kadunud ja ta pole tüüpi kes tuleks 60 aastaselt tagasi ja teeks seda tööd paremini kui ei kunagi varem (Reynolds, Val Kilmer, "Steven Seagal").
Murray jäänud selliseks kes ta on..Tema on see mees kes vajab tugevat rez. selline John Candy ajastu 80ndate. "üle türa" tehtud komöödiad on seda mees tänamatult blameerinud.
Vana mehena ta õnneks leidnud Wes Andersoni. Murray tegelt võimeline enamaks , kui me harjunud talt nägema. Väike vägatus "Tõlkes kaduma läinud" ja Wes Andersoni lood. Kuid ikka vaadatakse talle otsa ja nõutakse et ta teeks nalja.
Üks loo lemmik kohti sattunud ka pildile..Mees küsib lõdisedes:"Kus teil siin lumetorm on?". Ja äratuse lugu raadiost oli sümpatne "I got you babe"..(Cher-Jonny). Selle peaks endalegi panema.
Mida siis teha kui iga päev on sama mis eelmine..kedagi perse saata kedagi, keppi saada, mõnda teist naist sebida, enesetappu praktiseerida, selle kõik proovib peategelane ära. Lõppu võib kahjuks juba algus tiitrite ajal ette aimata.
Oli tore ajupuhkus 1,5 tunniks
No comments:
Post a Comment