Kui juba sõja lainel oleme. Vaatame veel ja proovime mõista, ükskõik kui subjektiivsed ka materjaid meile kätte ka ei satuks.
Korengali org. Võttis aega kaks aastat et seal suures laias metsikus orus üks küngas ära võtta ja kaks aastat hiljem anti see sama moodi käest ära. Taanlaste lugu oli isemoodi. Kuid "Restrepo" oli nii Oliver Stone Platooni moodi et see mõte jäigi kaasas käima..nagu poleks vahepeal paarkümmend aastat mööda läinudki.
Mida meile tegelikult näidata jutustada taheti? Ega ma ei tea. Minule jäi eelkõige pähe taguma kogu asja mõttetus. Sihipäratu tõmblemine. Sõdurite põhiline eesmärk kogu asja juures see et istun oma aja ära ja loodan et vahepeal surma ei saa..nagu vang. Milleks ma siin olen ja mida ma siin teen, mind õigupoolest ei huvita.
Vaid rühma juhil näeb olevat säilinud usku kodumaa demokraatia sõdadele ja jumalasse. Samas kiirgab tema pilgust ja olekust piiritut-ääretut lollust ja tuhmust. Tema veel kaifib seda et vahepeal tulistame siis kaevame selle savi sodi sisse kaevikuid, siis jälle tulistame. Eriti "muljetavaldav" oli rühmajuhi kohtumine küla vanematega. Et nad hakavad siia teid rajama ja siis hakkab teil vanad busines käima..raha tuleb. Vanamehed on vaid huvitatud kes nende surma saanud lehma kinni maksaks. Ega viitsiga süveneda rühmajuhi saame sõpradeks ilasse.
Sõja taktika lihtne..juhitakse lennukitele kordinaadid et seal miskit vist on..see siis külvab ala üle..+- 10km. raadiuses. Mehed lähevad püssidega kohale..vaatavad üle šokis kohalikud, kes oma surnud lapsi süles tassivad ja vahele jääb vahest ka üks loll kes ei suutnud õigel ajal oma laigulist õlgadelt maha visata.
Sõda on : 1. Busines 2. Mis iganes..vali ise.
No comments:
Post a Comment