Mina kui Tati austaja hakkasin seda filmi vaatlema üsna pessimistlikult. Tegu on Tati enda teostamata stsenaariumiga ja ka filmi peategelaseks on Jaques ise..seekord küll joonistatud kujul. Oli hoolega uuritud mehe motoorikat, sest sellega oleks raske mööda panna, kujutage ette multikat Chaplinist, kes ei kõnniks nagu Chaplin.
Need kaks on muide väga sarnased..kui lamedaid võrdlsui lajatada siis nimetaksin ma nahaalselt Tati 60-70'ndate. Chapliniks. Mehed mõlemad olid äärmiselt täpsed ja detailide friigid oma töödes. Raske kaasosalistele taluda..kirjutasid ise oma stsenaariumid ..mängisid peaosades ja rajasid kogu suhtluse kehakeelele.
Mida edasi ..seda rohem mulle see lugu meeldis. Sisukuse poolest lugu eriti ei hiilanud..klassikaline pisut naiivne Tati. Kuid rõõm oli vaadata joonisfilmi üle pika aja. Juba üksi see andis ikka väga palju juurde. Pixar võib olla vaimukam..teravam..kiirem ja populaarsem. Kuid ometigi oli illusionistil võrreldes standard arvutitoodanguga kõvasti rohkem liha luudel. Kui filmi lõpus järjest tulesid kustutati..oli mul kahju et see idüll läbi sai.
Kogu lugu ongi serveeritud, kui üks suur kummardus suurele mehele nimega Tati. Ja prantslastel on ka selleks põhjus. Tuletasid mulle taas meelde, kuivõrd geniaalne filmitegijaga tegu oli.
L_illusionista_1.jpg)
L_illusionista_5.jpg)
No comments:
Post a Comment