Sõber soovitas, et kui tuleb õudus isu ja mitte hakata vaatama kaasaegsed vedela mäda ja ehmatus õudukaid..sai riiulist taas väljavõetud vaa hea "Defiance".
See on üks õudsamaid filme mis ma tean. Neli sõpra tulevad hiilgavale ideele korraldada süstamatk. Jõudsid ilusa kena jõe äärde, kogu lugu oleks olnud olematu kui kohalikud hillbillyd nende elu perse poleks keeranud. Küla oli täis kortsus ja väärastunud inimesi, Njaah meile vihjati et ökoloogiliselt asi halb ja seda jõge varsti ei ole. Kuid omajaoks ma töötasin välja versiooni, et mutatsioon ja väärastumine rohkem sugulaste omavahelisest keppimisest tingitud. Väikse maakoha rõõmud.
Põrkavadki siis meie sõbrad metsas kokku..küla ühe vingema seanikkujaga (sest a la . õde läks mehele ja kolis minema) Kes otsustab koos oma sõbraga turiste alandada..kaotades selle juures igasugused piirid.
Kogu asi väljub totaalselt kontrolli alt. Ja nüüd siis tulebki välja inimese tõeline loomus, kes ja kuidas kriisi olukorras talitab.
Eriti jäle oli minu jaoks lõpp..kui õudus oli seljataga ja mehed ohutult söögilauas istusid . Tuli Voigtil nutt peale..mis oli väga ehe reaktsioon peale kõike seda läbielatut.
Tahtsin neile hüüda..et laske sealt ruttu jalga..jätke need kohalikud oma pasa sisse edasi manduma. Õnnestunud film, mis ekraanil toimuvale lisaks annab ka emosionaalse litaka.
Jon Voigt, Burt Reinolds..võimsad 70ndate. tähed.
No comments:
Post a Comment