Sunday, February 28, 2010

Code 46 (2003)





Nagu lubatud sai see lugu üle vaadatud. Tore väike meeldiv romantiline ulmekas. Mis vaat et oma väljanägemiselt meenutas indy filmi. Empaatia viirus möllab maailmas. Linnad on tühjad..paljud on välja saadetud.
Meeldis see et kuigi tegu on ulmekaga on kõik autod, tänavad ja riietus esemed mis inimestel seljas sellised nagu me täna kanname. Poldud hakatud junnima mingite veidrate jubinatega või kolmnurksete mütsidega vms.
Tim Robbins on veider näitleja minu jaoks..ta oleks nagu mees kes poleks üldse pidanud näitlejaks saama. Ta ei ole halb..ta nagu ei sobiks hästi kuhugi. Seekord oli ta taas oma tuntud headuses kohal ja sobis Samantha Mortoniga üllatavalt hästi.
Tore..kammerlik ulmekas.




Saturday, February 27, 2010

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb (1964)





















Kubrick on üks filmiajaloo ausambaid. Mees on igal ajastul "kopa maha löönud" ja võimsaid filme teinud. Seekord siis aastal 1964 välja tulnud irooniafilm tuumasõjasfoobiast ja hirmudest. Film valminud ajastul, kui siagde lahe fiasko värskelt selja taga ja Kennedy alla aasta surnud. Ometi irvitab Kubrick suure suuga ja kvaliteetselt. Ühe peosalisena kasutab ta kaksik rolli Peter Sellersit, kes tollal kindlasti tipp vormis (Kubrickuga muidu ei saagi). Karakterid kes filmi toodud-kirjutatud ..on läbimõldud ja jube täpset. Lavastajat on tunda igal sammul. Sellersi ratastoolis "evil" kinnastatud natsikäega võitlev teadlasekarakter kõõlub hea maitse piiril..olles tohutult teatraalne . Palju lastakse üle..kuid sellega harjub ja nõustub. Lahe labane kindral, kellel hakab suu vaat et vett jooksma kui kuuleb võimalusest saada meheks uue riigi loodavas kaevanduses (Strangelove lubas et majandustootlikus taastub 20 aastaga) , kes peab viljastama 10 imekaunist naist. Hull texasest pärit tuumalennuki kapten. Vene saatkonna suursaadik, kes tahab kangesti "war roomist" spioonikaameraga pilti saada.
Au oli ära tnda kõrvalosas lennukimeeskonnas mees kes 10 aastat hiljem kõuehäälega Darth Vaderit sisse loeb..:)
Imeliusad valgused..uhked kaamera nurgad...läbimõeldud karakterid..






Wednesday, February 24, 2010

Ice Twisters (2009)


















Looduskatastroof filmide vahel on vist aastakümneid käimas tihe rebimine, et kes suudab teha sitema filmi. Kõik oleks nagu minu jaoks alanud sellise looga nagu "Twister"..soovitan selle aastal 2010 uuesti välja võtta. Saad imestada ja vanduda, et nii halb see ka nüüd ei olnud kui esimest korda seda nägin.
"Ice twister" on klassika..keegi mõtleb välja kuidas ilma muuta..asi väljub kontrolli alt..keegi ülemus proovib asja kinni mätsida..keegi tegelastest ,kes pole teab mis positiivsuse kehastus olnud saab karistuseks surma. Viimasel katsel päästetakse linn-maailm hävingust.
Veel on vaja planeerida hulle efekte milest ükski ei toimi..palgata terve armee sita näitlejaid ja ongi jälle üks looduskatastroofi surematu saaga valmis.
P.s. ma olin täiesti kaine ja teadlik kui selle filmi vaatamiseks valisin, Vahel ihu ja meel nõuavad midagi sellist.

Chaplin (1992)


















Vabariigi aastapäeval peale jumala teenistust ..ei tulnud paremat ideed. Mul on pisut isegi kahju filmitegijatest, kes suure projekti ette võtavad , ise ette teades et siit peaks nüüd auhindu saama. Ma ei taha miskit paha näitlejate kohta öelda..Downey jr. oli tubli , Kevi Kline jäi meelde. Naiste kari oli suht ilmetu ja pigem dekoratiivne. Jälle teema..mida ei väsi kordamast. Grimm, kus noor näitleja vanameheks või naiseks grimeeritakse..need on jäledad.
Sellised filmid on jube ohtlikud ameeriklastele, kes usuvad pea kõike mida kinolinal öeldakse. Polnud see J Edgar Hoover nii hull midagi..et isiklikult hr. Chaplini kannul luuraks 30 aastat. Ta oli ikka palju osavam mees ja gigolo nagu Chaplin oleks tal nädalaga mune pidi peos. Dokumentaalsed kohtuprotsessid teemadel kommunist või mitte olid põnevad ja ka samas aktuaalsed..kaasajal vahetati vaid välja sõna kommunist, mille asemele paigutati terrorist.
Chaplinist endast..paistab et paaris asjas siiski saame nõus olla..tegu oli geeniusega, revolutsionääriga filmitööstuses, mees õigel ajal õiges kohas. Tegu oli ka pisut perverdiga, ega ta suurt ühtegi naist keppinud kes üle 18 aasta vana oli.

Tokyo! (2008)
















Film mis koosnes komest loost, mille tegevuspaik on Tokyo. Lood ksu jooksevad mitu paraleeleset tegevust või koosneb mitmest erinevast loost on mu jaoks kahtlase väärtusega. Kindlasti ei ole tulemus ühtlane ja stabiilne. Siis peab ootame et see jama osa lõppeks ja jälle lahe asi edasi läeks.
Kuna rez. oli kolm..siis see nagu sunniks kõiki pisut rohkem "junnima" ja veel rohkem "kunsti" sisse panema. Kogu tulem jäigi minu jaoks liiga sümbolistikuks ja raskepäraseks ja auklikuks.
1. Naine kes keset suur linna muutub tooliks.
2. Loom-inimene kes elab Tokyo kanalisatsioonis, kes käib maa peal reainimesi kollitamas. Leiab kastitäie granaate ja puistab need mööda linna laiali.
3. Kõik inimesed linnas sulguvad rohkem iseendasse ja ei astu enam toast välja ja märkamatult möödub 10 aastat.
Ka minu lemmik rez. Korea poiss Joon-Ho Pong kes oli viimase loo autor on kahtlemata lugudest parim, kuid kes samuti pisut jaapanis krampi läinud ja kangutama hakanud.

Monday, February 22, 2010

Law Abiding Citizen (2009)


















Arvasin alul et näe, keskpärane Hollywoodi toodang. Mis jäle kaob ajalukku ja hommikuks meelest läinud ja kadunud nagu õhtune hamburger. Kuid ei..mida edasi seda rohkem marru see film mind ajas. Nu ni ebaloogilist jura pole tükk aega näinud. Jäin kohe murelikuks..et kas nad peavad mind rumalaks? Veel sisemulje ütles et tegu on paganama rassistliku looga..ma ei tea kus kohast ma sellele tulin, aga sellisele järeldusele ma millegipärast jõudsin.
Mi siis juhtus..ülijulmalt tapetakse perfektse pereisa naine ja laps. Mees haub 10 aastat kurja ja siis tuleb välja plaaniga, mis löb kõigil jalad alt. Osutub me ohutuna tundunud pereisa hoopis kellekski muuks kui me alguses uskusime. Peale kurjade on meil üks auahne neeger prokurör, kes peab statistikat oma võidetud protsesside üle. Selleks vahendeid valimata. Nende hulka kuuluvad ka kohtulahendi diilid mõrvaritega.
Rohkem rääkida ei tahaks ..peaksin selleks liialt filmi ette rääkima ja teil igasuguse lõbu ära võtma seda vaadata.
Kui olete ära vaadanud küsige endalt. Kes tegelikult võitjaks jäi? (vastus minu jaoks ilmselge ja läeb aravatavasti filmitootjate omaga lahku).
Jamie Fox ei kuulu mu lemmikute hulka..kuid kui ta veiderdamise jätab ja oma popi habeme maha ajab võib temast saada võib temast saada veel uus Denzel Washington.

The Messenger (2009)




















Ameeriklased on vist sõdadest nii palju sitta ülesse keeutanud et tuli nüüd isu teha ridamisi filme inmraibetest kes sõjast läbi käinud ..või mõjudest mida sõda põhjustab. Seekord siis Woody Harrelson kes töötab leskedele-isadele-emadele kurbade sõnumi tooajana kes saab endale abiliseks sõjaveterani. Harrelson meenutab seekord millegipärast mulle kõvasti Marlon Brandot..On krdi nõme töö küll neil meestel.
Üsna filmi aguses lahe dialoog..õpipoiss küsib, et miks me teed ei küsi.
Vastus: we don't use gprs,We dont ask direction..we navigate.
Kõik on ekraanil tore kui Harrelson on kohal, mees kokku keeramas oma elu uhkemat rolli. Tal vist tuleks ka vahepeal vist agenti vahetada, kes hankinud talle küll meeletul hulgal tööd--enamus sellest küll paras pask.
Kui aga Woody ekraanilt ära võtta ja lasta teistel heietada sõjaõudusi, siis tempo langeb kolinal ja film muutub pisut tüütuks. Harrelson on ise samuti ühe sellise monoloogi tunnistajaks..siis on ta näoga, et hea küll..tore on. Läeme nüüd looga edasi.
Vahepeal võtab ettevõtmine roadmovie mõõtmed..siis kui mitu aastat karske olnud Harrelson jooma hakkab taas ,siis tulevad mängu litsid, viski, paadisõit,kaklus, endise pruudi kihluspeo perse keeramine.
Lühidalt..kippus lohisema. Kui kannatlik olla, siis leidis mida vaadata.

Defiance (1972)















Sõber soovitas, et kui tuleb õudus isu ja mitte hakata vaatama kaasaegsed vedela mäda ja ehmatus õudukaid..sai riiulist taas väljavõetud vaa hea "Defiance".
See on üks õudsamaid filme mis ma tean. Neli sõpra tulevad hiilgavale ideele korraldada süstamatk. Jõudsid ilusa kena jõe äärde, kogu lugu oleks olnud olematu kui kohalikud hillbillyd nende elu perse poleks keeranud. Küla oli täis kortsus ja väärastunud inimesi, Njaah meile vihjati et ökoloogiliselt asi halb ja seda jõge varsti ei ole. Kuid omajaoks ma töötasin välja versiooni, et mutatsioon ja väärastumine rohkem sugulaste omavahelisest keppimisest tingitud. Väikse maakoha rõõmud.
Põrkavadki siis meie sõbrad metsas kokku..küla ühe vingema seanikkujaga (sest a la . õde läks mehele ja kolis minema) Kes otsustab koos oma sõbraga turiste alandada..kaotades selle juures igasugused piirid.
Kogu asi väljub totaalselt kontrolli alt. Ja nüüd siis tulebki välja inimese tõeline loomus, kes ja kuidas kriisi olukorras talitab.
Eriti jäle oli minu jaoks lõpp..kui õudus oli seljataga ja mehed ohutult söögilauas istusid . Tuli Voigtil nutt peale..mis oli väga ehe reaktsioon peale kõike seda läbielatut.
Tahtsin neile hüüda..et laske sealt ruttu jalga..jätke need kohalikud oma pasa sisse edasi manduma. Õnnestunud film, mis ekraanil toimuvale lisaks annab ka emosionaalse litaka.
Jon Voigt, Burt Reinolds..võimsad 70ndate. tähed.

Sunday, February 21, 2010

Tallinn Pimeduses (1993)












Nägin ka mina lõpuks ära müstilise loo "Tallinn pimeduses"..terve plejaad eesti 90 ndate alguse parimaid näitlejaid ja soome mustahuumori rez. kõlab ju hästi?
Räägikski näitlejatest..lemmikud ei olnud mitte tüütu poosetaja Tõnu Kark, või noor Peeter Oja..vaid au said minu jaoks omale Terminaator Väino Laes, Jüri Järvet..Ivo Uukivi ja meeldiv üllatus Enn Klooreni näol. Me peame olema tänulikud et asja ei teinud keegi eestlane. Kogu asja tulem oleks olnud hoopis teine. Soomlane Ilkka Järvi-Laturi suutis jääda külma kõhuga eestlasi tollal nii sügavalt puudutava teema puhul..nagu eesti vabariik, eesti raha, eesti lipp. Stsenaarium hea ja intrigeeriv, teostus pea lõpuni koos püsiv.
Esimese poole üle võivad tegijad eriti uhked olla,,vaataksin nagu filmiajaloost läbiimbunud mehe hullamist. Hiljem kiskus asi pisut "Lammas all paremas nurgas" loo klassi. 2/3 eesti filmi kohta ikka väga kõva sõna.

Bafta auhinnad

















Värskelt said välja jagatud Bafta auhinnad. Joonas kindlasti solvub..:)..sest "Hurt Locker" võttis pea kõik mis võimalik. Ja mul on ääretult hea meel et "Avatar" ei saanud pea essugi..(välja arvatud selle looga laulatatud visuaal efektide auhind).
Auhinna jagamised toredad. Vaatad ja jälgid nagu eurovisiooni ,et kas Albaania laul võidab või pääseb võidule siiski terve mõistus.
Filmide nimekiri ausalt öeldes suht kahvatu..mis veel nägemata mida ka tahaks näha on "A single man"


Tulemused..

American Fork (2007)


















Üks veider lugu ameerika indy movie tegijatelt. Ema on kohutavas kompleksides oma laste pärast..mõttetu paks poiss kes 11 aastat töötanud kohalikus supermarketis ja ei suuda kuidagi tehtud saada autõsidulube, tütar kes ikka mängib veel pehmete mänguasjadega, ega pole endale meest suutnud leida. Ameerika unelm. Samas liigub veel külavahel ringi perse kukkunud filmistaar ja näitlemisõpetaja-gigolo William Baldwin, kes on kogu ettevõtmise üks mahlakamaid tegelasi.
Elukogenud ema õpetab tütart pragmaatiliselt, et mis armastus..sinu isa ja mina armastasime üksteist nägid mis sai. Abiellutakse ikka sellpärast, et nii on kombeks ja teisiti ei ole võimalik.
Peategelane siiski paks poiss , keda nöögivad elus kõik..ema , tiinekatest rokkar poolsõbrad, näitekunsti õpetaja, ülemus supermarketist.
Õnneks me ei pea tegelasele kaasa tundma, sest ta saab endaga suurepäraselt hakkama.
Täitsa Ok.

Where the Wild Things Are (2009)

















Maurice Sendaki kuulsa lasteraamatu järgi vändatud film.
Kui traileris nägin ülisuurte peadega nukke, siis mõtlesin et näe arvutimehed said vähe tööd. Nukuteater tegi seekord loo valmis.
Pärast filmi pean parimaks osaks filmis lapsekesksust..kogu lugu tiirleb ümber poisi nimega Max (kes teeb uhke soorituse)..ja kõik mis filmis toimub käib tema ühe põneva päevaga kaasas. Rez. Spike Jonzele peaks ses suhtes kiitma, et poisi emotsioonid ja meeleolu muutused, fantaasiad, tempod..olid minu jaoks vägagi arusaadavad ,selged. Poisist sai absoluutne kekstelg. Mis ideena tore ja teostusena geniaalselt selge ja arusaadav.
Mul on tekkinud Gandolfini error..see on nagu karikas mis hakkab vaikselt üle ajama. Tema häält keerulisema iseloomuga karvandi hüsteerias kuuldes, tekitas minus vimma. See mees peaks vahepeal blondi paruka pähe panema..ja mõnes mõttetus komöödias mängima.
Märkimisväärne edasiminek rez puhul..kelle seniseks hitiks on Jackass kuttide filmid..ja nende veel arutumad järjed.

Bullet Boy (2004)


















Ei salli geto draamasid. Ma ei suuda nende kannatustele kaasa tunda, sest lolli järjekindlusega olen veendunud et nad ise selles kõige rohkme süüdi. Kuna tegu oli Briti looga ja aktsent tundus nunnu siis jäin vaatama.
Ema kasvatab kahte poega ja selles keskkonnas tehku ta mis tahes, ei saa sest asjast asja. Kui poistel paistakski nagu hing sees olevat siis lollid kättemaksuhimulised sõbrad ja sõprade veel kättemaksuhimelusied vaenlased ei lase neil inimesteks kujuneda.
Brittide auks peab seda ütlema et polnud läikivate velgedega jeepe, üleilahedaks tehtud gängstad, vaid ford escort ja ehmunud lollid dressides poisid. Mida ma usun raudselt enam kui ameerika filmide poolt reserveeritud läikivat-klantsi gängsta dreami.

Friday, February 19, 2010

Trailer Park Boys (2006)
















Jälle Kanada huumorit. Tuntub et vahtralehemaa (vihkan seda väljendit) naljamehed ja naljad mulle sobivad. Järjekordne komöödiasarjast väljakasvanud ja filmiks vormistatud lugu. Pärast esimest 10 minutit..olin pisut skeptiline, et näis kas ma viitsin seda lõpuni vaadata. Kuid siis hakkas närv ja silm harjuma ,ülekeeratud karakteritega.
Jälle lugu , kus meestel kulus vanglast vabanedes 5 minutit et nõme kast peas poerööv sooritada. Tore leid oli filmigrupp kes meestega kaasa jõlkus ja kogu loo pool dok. võtmes ülesse võttis. Kes oma mikritega jalgu jäävad..kuulidele juhuslikult ette jäävad.
Seltskond oli kirju ja lahe..
Treilerpargi omanik, klassikaline alkohoolik (kel läeb asi käest ära, pärast seda kui on õlle lonksu saanud)..kes elab koos õllekõhuga mees prostituudiga.
Hull vendade punt..kaklus himuline vend, vanem vend (kes ei pane viski koksi käest ka siis kui panka röövib)..pudelipõhjale sarnaste prillidega vend, kes oma imbetsilli lookile ja kõnemaneerile vaatamata on vist neist kolmest kõige helgem pea.
Mida edasi seda rohkem film pöördeid üles kiskus ja naljakamaks läks. Päädides lõpus kihutatavatest autodes üksteise peale kusemisega.

The Hot Rock (1972)












Kui tuju sitt , siis otsige üles mõni 70ndate. Robert Redfordiga lugu. Tegu on parajalt põneva näitleja nähtusega poosetajate reas. Teenitult staar.
Pääseb meie peategelane vanglast..ei möödu 3 minutitki vabaduses, kui õemees talle uut lahedat töö otsa pakub. Pannaksegi lõbus punt kokku ja läeb lahti..ja nagu alati lihtne tööots läeb ikka järjest keerlisemaks ja keerulisemaks.
Meeldivad 70ndate lood. Ajastu kus saab meeletu helikopteri müra saatel vaadata kopteri lendu mitu minutit järjest. Tänapäeval pole enam moes selleks aega anda.
Kõik rööviplaanid on lihtsad ,pole mingit ajugümnastikat..et ma vaatan vasakule ja sa arvad et ma piilun paremale..ei tegelt ma vaatangi vasakule. Kõik otsekohene ja lihtne.
Ajastu mil hüpnoos oli popp..(Afganistan-banastan, kui hüpnoosi password). Pea sama popp kui see selgeltnägija jama 2010 aasta eestis.
Tore film.

Thursday, February 18, 2010

Ninja Assasin (2009)



















Film oli kestnud vaevalt pool tundi, kui ma juba protesteerisin kõvasti loogika vigade ja vastuolude tõttu. Et miks siuke Hi tech mõrtsukas turvakaamera pilti jääb. Miks longib ta ringi maskita.. Miks ta oma juukseid peseb "head and shouldersiga"..
Kuid siis aga pika peale rahunesin ja suutsin edasi vaadata küll. Täitsa mõnus oli.
Klassiklaine lugu..südametu poiss leiab südame aga siis keeratakse ta elu perse.
Pole tükk aega näinud nii palju verd purskumas, kui maksidega mehed automaatidega kohtusid. Nagu ikka selliste lugude puhul tavaline..topneb lugu finaaliga. Kus meie positiivne peategelane kohtub selle kõige vastikuma vastasega. Verd tilkus küll haavadest, küll mõõga otsast. Põleng tagaplaanil läks aina suuremaks ja suuremaks.
Vaataks niikui arvuti mängu , mida vanema generatsiooni riist enam jooksutada ei suuda. Graafika äge..ja nõuab korraliku kaarti et maks. resolutsiooniga mängida saaks. Kusjuures tausta saad valida ise.
Lõõgastuseks peale sööki paras film. Jällegi mage , et see toodetud spetsiaalselt ameerika kinno. See annab pea reeglina kogu loole popcorni meki juurde. Kakeluse austajad võid saada ka rahuldatud.

Wednesday, February 17, 2010

Give 'em Hell, Malone (2009)
















See on alati nii, kui juba repertuaar hakkab viltu kiskuma siis juba korralikult. Enamus lood, kus kähisev pealelugeja ja 50 ndaqte cool riietus stiil reeglina ka fiasko lisapaketina kaasas ("Sin City" oli küll erand). Punaseks värvitud huultega pool-ilus naine. Kes ei viitsi eriti oma punast kleiti kordagi vahetada. Lahedad mehed, kellele päevas kolm korda vastu lõugu saada ja kaks kuuli õlga koguda rutiiniks.
Film algas koletu tapatalguga koridoris..polnud veel suutnud mugavat asendit diivanil leida kui miski maja koridoris oli 10 inimest maha lastud, kes kelle vastu madistas. Ja miks näitas slow motionis kuuli läbi pea tungimas ..sellest ei saanudki aru. Et nuuh mis siis edasi.
Siis kiskus asi ikka täiesti perse..B ja C filmi peal kõlkuv Ving Rames oli pigem kasuks kui kahjuks filmile. Filmis osales ka mõtetu zippo välgumihkliga psühho, kes oli oma rolli 80 -ndate Batmanist varastatud (omaarust kandideeris mees oscarile..sest see teine see surnud poiss sai..endal ta arvatavasti elu võtta ei julenud). Kelle iga järjekordse mõttetu monollogi järel tahtsin ma talle ise juba näpud silma torgata ja vaikima sundida.
B film mis B film..mõttetud muuted-pöörded stsenaariumis. Viletsad näitlejad..põhjendamatu julmus...ja stampide paraad.
Hoidke eemale..jookske minema kui nägema juhtute.

Tuesday, February 16, 2010

Daybreakers (2009)
















Film hakas ju hästi..tore idee. Ja üsnagi hästi välja peetud ka ekraanil. See vampiiride popkultuur mulle meeldib..värvitud inimesed nagu 60ndate. mustas..ilusad naiselikud naised. Kandilised majad-autod..ilus. Kuid nad ei olnud õnnelikud..(see oli nüüd iroonia), sest veri hakkas maailmast otsa saama.
Kuid mida aeg edasi seda rohkem B filmiks kiskus..lohisev sisu..mõtetud pöörded tegevusse, ebaloomulikult kasutatud julmus. Mis jäi alles oli : mitte just väike eelarve ja vampiirimaailma cool sinakas valgus..üle pea kammitud juuksed.
Näitlejatest..
Valik oli B filmi resultaadi kohta üsnagi rasvane. B-filminduse staar Ethan Hawke peaosas. William Dafoe isiklikult..(sooritamas oma elu ühte halvimat rolli, tema vist kõige ebastabiilsem näitleja keda ma tean). Sam Neill on olnud väga sümpaatne näitleja minu jaoks..kuid see oli roll kuhu ta mitte kindlasti ei sobinud.
Lühidalt..nagu oleks saanud suure sinakalt läikiva karbi millel kirjas..siin karbis on üks üsna hea kringel..jääd uskuma ,sest karp on üsna kena ja tundub et kallis..sees on aga kirde sai.

Cold Souls (2009)


















New Yorgi näitleja vaevleb oma Onu Vanja rolliga teatris. On ka põhjust ..enamus Tšehhovi peaosalisi on nagu lõputus kõhuhädades vaesunud aadlike jõuk. Olen Onu Vanja proove kuu aega pealt näinud..sain vast nende jooksul aasta vanemaks.
Loeb peaosaline siis pool uskumatut artiklit et hinge saab sahtlisse panna.
Ilma ei ole jäle hea..saab teada võimaluse et endale sobivat hinge saab ka rentida.
Täiesti jabur teema..näitlejatele ja tegijatele tuleb au anda et nad pidasid kuni lõpuni vapralt vastu ja kordagi ei tekkinud mulje et meiega tehakse nalja..see piir oli väga habras tekkima. Paul Ciamanti näol on tõsise konkurendiga karakternäitlejate edetabelis rebimas Seymor Hoffmaniga. Tõelise läbimurde minu jaoks mökitajast näitlejast ja arvestatavaks figuuriks sai ta loos nimega "Sideways".
Kogu lugu on ääretult kammerlik ja teatraalne..mõnus kerge jälgimine-voolamine.
Huvitava tegelasena oli sisse kirjutatud "hingede-muul" naine, kelle tööks oli venemaalt odavalt kokku ostetud hingi oma ihus ameerikasse transportida. Kellel hingete meeletust vahetamisest oli nii palju jääke organismi jäänud, et ta ei teadnud ka ise kes ta õieti on.
p.s. Lauren Ambrose on üks seksapiilsemaid vastasugupoole esindajaid kes ekraanil liikvel.

Pet Sematary (1989)
















Nagu tähelepanelik lugeja on märganud siis puutn ma vähe õudukaid. Ei meeldi mulle see šanr..pole kunagi meeldinud. Njaah oi periood kus mulle istusid õudukad mis toimusid päeval..a mille šanriks nimetati irooniliselt õudus-komöödia, mis olid pool friigikad. Ülevõimendatult versided ja mustast huumorist paks.
Samuti ei ole ma olnud teab mis Stephen Kingi fänn. Olen temast alati aupakliku kaarega mööda käinud, nii raamatutest kui filmidest. See prillidega mees raamatu tagakaanel oli kole juba küll. Kui rääkida veel asjadest mida ma ei salli..siis on need kindlasti tatised õuduslood, kus mind proovitakse koridori nurgas ehmatada alati. Ka õuduste tuppa ei olnud ma teab mis kippuja lõbustuspargis..ma ei mõistnud mis lusti saan ma ruumist mille ülesanne on mind hirmutada.
Käesolev film ei jõudnud kindlasti minuni välja. Ja hakkas samal päeval nii kuntiliselt kui tehniliselt vananema mil ta tehti. Ainus detail mis tohutult meeldis oli maantee kahe maja vahel mööda mida rekkad äsasid hirmsa hooga.
Jääb see šanr olematuks ka minu jaoks edaspidi.

$9.99 (2008)















Film mis oleks minul küll vaatamata jäänud kui poleks mu teele juhuslikult sattunud. Nukufim..kus meeletu töö tehtud ära et kogu asi näeks välja nagu päris. Tihti olid särgid nukkudel maas..miimika täpseks aetud. Väga tehniline ja ilus töö. Ma naudin ja oskan endiselt õnneks hinnata sellist vaeva arvutifilmide klantspildi kõrvale. "Avatar" peaks häbenema kui on seda näinud. Selles loos oli luudel ümber kordades rohkem liha.
Lugu ise meenutas mulle millegipärast pisut "Amelie" lugu..majatäis ülekeeratud karakteritega inimesi. Supermodell kellele ei meeldi ükski karv oma armukese kehal. Heietaja vanamees. Keskeakriisis pereisa, kes ei ole päris kindel kas on oma pojad korralikeks inimesteks kasvatanud. Siis liigub seal veel ringi üks tiibadega langenud ingel, kes arvatavasti eo oska ka lennata ja näeb rohkem a sotsiaali moodi välja, poiss kellele meeldib kohutavalt jalgpall, noormees kelle pruut maha jätab ja kes hakkab jooma ja aega veetma kolme lilliputist hallutsinatsiooniga. Kirju lugu mille vaatamist ka päris inimestega peaosades ei ütleks ma ära. Ilus töö.

Sunday, February 14, 2010

Madeo (2009) Mother
























Võin vist peaaegu ametlikult 14. veebruari seisuga öelda et Joon-Ho Pong on mu lemmik rezisöör. Kui Park on kidlasti neist kahest efektsem..siis Pong on mees kes tallub täpselt minu esteetika ja naerusoone peal. "Memories of murder" on teada tuntud lugu oma headuses..siis tegi ta "Hosti" ..oli vaimukas, kuid tekkis küsimus et kas tõesti noor rez. ära rikutud ja hakkab vaatama raha poole eelarves ja lepingus liialt. Need kahtlused lükkas ta minu jaoks "Madeoga" uppi.
Peaosalise ( sollidses eas daami) sai ta nii unustavalt pühenduma panna, mida vaid No teater suudaks teha Maarika Vaarikuga (vabandust perverse võrdluse eest).
Eriri õnnelikuks tegi mind filmi esimene pool..pidin mitu korda filmi pooleli jätma ,et mõnuleda ja totra naeratusega näol natukene rahunema. Võimsalt mängis naiivset retardi see Bin Won. Täpsed reaktsioonid, täpsete pausidega.
Olen ausalt öeldes pisut sõnatu..infot on palju ja seda kõike formuleerida jube keeruline.

Die Hard (1988)


















Kui rääkida friigi filmist..siis Die Hard minu puhul omamas selle mõõtme jaoks maksimaalseid punkte. Bruce Willis kes kangutati välja uhkest TV srajast mille soome keelne pealkiri oli miskit "Konnankoukku kahdelle" mille austaja ma ka olin. mängib välja esimest korda action kangelase kes ka verd lekib ja kes ei tundu päris surematu. See on lausa revolutsiooniline samm võrreldes puise austriast pärit poisiga kel pole grammigi huumorisoont ja kes läbi seinte jalutab (lõpuks tehti temast küll triloogia, kus ta sai iseennast mängida ja sellega ennast surematuks tegi).
Die Hard..inteligentne , kohutav naiste magnet kuri Alan Rickman. Kes on tõeliselt julm..isegi 2010 aastal ei leia kergelt antikanglast , kes kui soovitud koodi ei saa siis ajud laiali silmapilgutamata põrutaks.
Nüüd kõige olulisem..see film minu jaoks ei igane. Meile kui vaatajatele esitletud hi-tech Nakatomi plaza arvutid küll edasi arenenud. See pole aga takistanud mind Die Hardi uuesti ja uuesti vaatma..ma ei vassi kui ütlen et see number peaks olema kuskil 50 kandis.
Sitane-verine Bruce Willise särk..see on Die Hardide firma märk. Kannan suvel puhkuse ajal maal mõnuga maikat nädal aega järjest..söön, teen tööd. Ja olen uhke kui selle välimus hakkab kaudselt meenutama Bruce Willise Die hardi kehakatet. Bruce ei loobu maikast kunagi. Isegi kui seellest pole miskit järel..(juhtum mille puhul Swartz ja Stallone ei jätaks juhust kasutamata et see seljast rebida ja musklist kaamera üle lasta) Üks film nüüd vahele, siis vaatan Die Harde edasi

Groundhog Day (1993)



















Häbi küll aga ma ei mäleta, kelelt ma selle filmi vaatamise idee varastasin. Otsus oli teha kergem poolretro weekend. Die Hardid ja miski mõtetu romantiline komöödia. GD on ääretult laheda ideega film. Iga hommik mis ärkad on ikka neetult sama päev..hea et Monthy Pythoni poistel seda ideed ei tulnud. Nad oleks meid hulluks ajanud.
Film võlgeb oma headuse suuresti Bill Murrayle.. Filmi nais diiva on oma lokkidega Andy MacDowell, kelle kohta kunagi "filmiguru" Enn Eesmaa ütles, et mina ei usu kui imeilusate lokidega Loreali nägu MacDowell kauboi tüdrukut mängib (ühes kohutavas sitas filmis). Juba tollal ajas see lause mind naerma ja on meeles siiani. Igatahes jätab naistegelane mind selles loos külmaks ja kannab rohkem nagu rekvisiidi ülesannet..tema osa on kanda koledat kirjut vesti valge pluusi peal ja peategelasega magada filmi lõpus. Nüüdseks on see naine orbiidilt kadunud ja ta pole tüüpi kes tuleks 60 aastaselt tagasi ja teeks seda tööd paremini kui ei kunagi varem (Reynolds, Val Kilmer, "Steven Seagal").
Murray jäänud selliseks kes ta on..Tema on see mees kes vajab tugevat rez. selline John Candy ajastu 80ndate. "üle türa" tehtud komöödiad on seda mees tänamatult blameerinud.
Vana mehena ta õnneks leidnud Wes Andersoni. Murray tegelt võimeline enamaks , kui me harjunud talt nägema. Väike vägatus "Tõlkes kaduma läinud" ja Wes Andersoni lood. Kuid ikka vaadatakse talle otsa ja nõutakse et ta teeks nalja.
Üks loo lemmik kohti sattunud ka pildile..Mees küsib lõdisedes:"Kus teil siin lumetorm on?". Ja äratuse lugu raadiost oli sümpatne "I got you babe"..(Cher-Jonny). Selle peaks endalegi panema.
Mida siis teha kui iga päev on sama mis eelmine..kedagi perse saata kedagi, keppi saada, mõnda teist naist sebida, enesetappu praktiseerida, selle kõik proovib peategelane ära. Lõppu võib kahjuks juba algus tiitrite ajal ette aimata.
Oli tore ajupuhkus 1,5 tunniks

Saturday, February 13, 2010

There Will Be Blood (2007)


















Film millest ma olen "hirmuga" mööda käinud. Pean Paul Thomas Andersonist väga lugu täna "Magnolia" ja "Boogienightsile". Seekord oli ta oma stamm näitlejad kõrvale jätnud ja teinud uute kuttidega 2,5 tunnise eepos-saaga.
Kartused osutusid asjalikuks..kergus ja lust oli kadunud ja asendunud oli see junnimise ja kangutamisega. Daniel Day-Lewis on näitlemise dinosaurus..kohutavalt teatraalne ja jõuline tüüp. Kuid sellist Day-Lewise rolli olen ma juba varem näinud ja ka siis tahtis ta vist Oscarit saada. Ma ei salli filme kus tahetakse mule koguaeg midagi öelda, a. la usk on silmakirjalik! Mats jääb matsiks ükskõik kui palju raha sa talle annad jne.
Kangutatud pikk lugu, kus katarsis jäi kogu selle higi kogusele vaatamata saamata.

Friday, February 12, 2010

Brothers (2009)


















Läksin vendade kallale kerge eelarvamusega. Et nii..siit tuleb nüüd järjekordne heietus teemal kui raske ja samas õilis on olla ameerika sõdur. Võta näpust..sain vastu hoopis täiesti korraliku filmi. Vaatasin seda filmi esimest korda , aga ometigi mulje et olen seda varem kuskil näinud juba. Jim Sheridan on kahtlemata mees keda ma juba peaksin usaldama, ta on kogu aeg kõlkunud ma maitse piiril, aga pole samas kunagi külmaks jätnud. Ma ei tahaks urgitseda loo moraali kallal, et mis mulle nüüd öelda taheti või mis ma sellest järeldan. Ma olin küll selleks valmis kui film algas..valmis norima ameeriklaste kallal, kuid siis jäin näitlejaid vaatama. Hea grupp kokku pandud. Portman on minu jaoks ainuke lapstäht (loodan et ma kellegile liiga ei teinud)..kellest välja kasvanud ka suurepärane näitleja. Teda on hea vaadata. Palju on kiidetud Toby Maguire sooritust..miks mitte (meelega ei nimeta teda tema tuntud rolli järgi). Mees kuulanud rez. ja järginud juhiseid..kogu asja puhul jäänud pisut zombilik oleks ja liikumis maneer..,kui ta karjub või laamendab..pole see nagu päris. Eriline austus Gyllenhaali poisile..mitte ei imponeerinud see kuidas ta head onu mängis ja lastega hullas..vaid vägi mis selles mehes on (ta vahepeal täiskasvanuks saanud). Ta ei tee mitte midagi..ometi kahtlustan ma et tema on see kes kogu seda asja tegelikult veab ja tempo määrab. Omas mahlas Sam Shepard.
Eraldi peatükk..lapsed..pole näinud selliseid fantastilisi läbimõeldud laste rolle üle pika aja. Kõvasti tööd tehtud. Tegu polnud mitte klassikalise ameerika selline peab olema lapstäht valikuga, vaid oli kokku pandud keeuline terviklik väike inime (.sed).Koguni nii meeldis et paneks need lapsed "The Fall" järele teisele kohale.
Oleks peaaegu unustanud muusika..täiesti neutraalne ja nähtamatu. Kui aga seda eristada oskad avastad et see on perfektselt sobiv ja kena.

Thursday, February 11, 2010

Julie & Julia (2009)


















Film kus säras Meryl Streep ja täiesti õigustatult läeb oscari järele. Sekord sai ta pihta..ees oli tal fantastiline karakter millega tööd teha ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.
Alati on ohtlik teha filmi kus jooksevad paraleeleselt mitu lugu korraga (sama ka raamatute puhul)..sest paratamatult inimene on erinev ja tal tekib valik..kumba lugu ta eelmistab. Siis saabki tulemuseks see et saaks see jura jälle otsa ja ma näeks seda vadistavat Streepi taas. Kaasaegne lugu jäigi kuivaks ja olematuks mu jaoks..kus säravama etteaste tegi tuim ja elutark-sarkastiline sõbranna Mary Lynn Rajskub.
Mis puutb Streepy "ajastusse"..siis seal klappis kõik ..uhke Tucci..suurepärased võttepaigad, hea kunstniku töö ,osalised..ja seda vankrit vedas tagasi vaatamata ja võimsalt Streep igakord kui ta ekraanile ilmus.
Alla peaks riputama ka hoiatus sildi : Naistekas!

Wednesday, February 10, 2010

Saibogujiman kwenchana (2006) I am cyborg
















Pagana keeruline ja tänamatu on olla Chan-wook Park. Läänemaailmas on see tuntud kui Tarantino südroom..vaieldamatult andekas inimene ja geenius on mõlema mehe puhul kohased sõnad. Kuid vaatajad on nad ära hellitanud mõlemad. Need ootavad käed puusas , et näis nüüd millega sa hakkama oled saanud Pulp Fiction (Marukoerad minule)-Oldboys't sa ikka paremayt ei tee.
Iga tulemus mis nad teevad on kahtlemata üle keskmise tööd ..ometi nõuab vaataja järjest rohkem ja rohkem. Nad võiksid vahepeal paar filmi kirjutada sõbra nimele et taas edu saaksid nautida. Või piirduda stsenaariumiga ja lasta kellelgi teisel teha. Sest kirjutada oskavad nad mõlemad.
Lugu vaimuhaiglast..esimene negatiivne külmavärin. Ei salli reeglina vaimuhaigla lugusid, seal aravavad kõik et lõpuks ometi saame kunsti ja seda teha mis reaalses ruumis lubamatu.
Filmis olid kõik olemas..fantastilised leiud..efektsed kaamera liikumised..leidlikud detailid..koomilised-üle keeratud karakterid. Ometi oli see minu jaoks Parki nõrgeim film mida ma näinud.



Tuesday, February 9, 2010

Bakjwi (2009) Thirst

















Lõna Korea jätkab. Film millega siis Chan-Wook Park eelmisel aastal euroopat ja festivale ründas. Alustame heast.
Tore oli vampiiri lugu, kus vampiir polnudki tatti pritsiv üle pea kammitud juustega emo-inimene. Vaid tõsiselt oma haigusega hädas olev tavaline inimene. Kes suhtus oma "hälbesse" kui probleemi, millega ta tahtis vaikselt tegelda teisi inimesi segamata. Siis kohtub aga neiuga kes koputab ja hiljem lausa kolgib tema ego suunas . Tulemus see et ta keerab kõik perse. Väljub igasugu kontrolli alt..ennem kui mees mõistab mida ta on teinud ja mida ta on loonud. Aasialiku loogikaga põletab kõik sillad ennem kui vabasurma jalutab.
Film on kohtavalt ebaühtlane..nagu oleks seda kas kiiruga või liiga kaua tehtud. Õnneks õigustati ruttu ära koledad ümargused prillid mis alguses peategelasel ees olid..(need olid kui vilets rekvisiit tema näos).
Võimas viimane vaikne škets autoga, kus mähmerdav naisvampiir proovib pugeda küll pagasnikusse, auto alla ja kõik võimalikud muud koha mida ma vaadates välja suudaksin pakkuda, kuhu varju pugeda. See oli tasemel töö.
Park on endiselt osav, kuid selle looga ta ajalukku ei läe.

Dellamorte Dellamore (1994)
















Olen blogides ringi liikunud ja kogunud filme mida enda jaoks avastada ja vahelduva eduga ära vaadata. Esimeseks. Mida läeb vaja et teha korralik zombifilmi friigikas. Raha..tuttavaid, kes tahavad näidelda (ignoreerin Rupert Everetti). Surnuaeda milles võtteid teha..teisi tuttavaid (vanus ja sugu pole oluline), kes kõlbaksid zombi hordideks. Ämbritäis soolikaid (korduskasutuses), liiter viina (seda tuleks täita) ja nüüd kõige tähtsam. Täiuslike tissidega näitsik, kes ei häbeneks neid kaamera ees näidata.
Film mis kahtlemata kuulub zombie lugude klassikasse. Mitte need tõsised vaid ikka "Braidead", "Night of the living dead". keskmist popcorni kuturnik solvuks seda vaadates ja kahtlustaks et mas ostsin selle säästumarketi DVD riiulist. Väliselt jätab väga B-Filmi mulje..tegelased nurklikud. Stsenaarium ebaühtlane. Viimane selline zombie lugu mida nägin oli norrakate "Dod sno" mis mulle meeldis ja nooruspõlve vaieldamatu lemmikut mustahuumorit meenutas. Nüüd võin ennast korrata.

Sunday, February 7, 2010

Black Dynamite (2009)


















Retro shit!!! Kui mina siin tõsiselt vähem kui kuu aega tagasi rõõmustasin retro ja "Disko ja tuumasõja" üle, siis kindlasti niheles mõnust ka 50ndates neeger ameerika mandril.
Tunne oli selline nagu oleks jälle sattunud vaatama 80 ndate lõpu ja 90 ndate alguse nalja lugu..Naked Gun..Eddy Murphy seiklused.
Mul on vist nahavahel peidus piisavalt rassismi mida keskmine ameeriklane häbeneks nagu sohilast. Igaljuhul kui olen vaatamas filmi, kus kõik nii tegeleased..rez. , kui stsenarist on mustanahaline siis väsin ma sellest keele šargoonist ja ihulisest tõmblemisest poole tunniga ära. Kui näidatakse filmi kus mustanahalisel on raske..siis tahaks hüüda. Ise oled jobu et selline möku oled kõige võimaluste maal. "Mustanahaliste" filmid on maailma rassistlikumad saadaolevad lood maailmas, Vihatumate rez. topi eesotsas on mul kidlasti kohe Spike Lee. Seetõttu ajab muigama ja lohutab, et kunagi sai valmis tehtud uhke šedööver nagu "Rahvuste sünd".
Film ei olnud halb..täitsa üle keskmise komöödia muidu kehvale naljaturule. Kuid selliseid lugusid ei saa palju teha..nad kipuvad ennast kordama ja siis pole Tarantinol ka midagi järgmises filmis näidata.

Thursday, February 4, 2010

In the Loop (2009)

















Inglise huumorisarjade koolkonna lugude jääkidest (Kontor, hr. Peaminister jne.) koostatud film poliitika telgitagustest. Kus assistentide assistendid jahmerdavad ja unistavad ajast kui nad ise omavad viite assistenti. Kuradi tähtis on üldse see et kes kelle korraldusi täidab ja kes tegelikult kellele allub.
Film ise ju korralik käsitöö. Näitlejad ei pooseta kaamera ees..tunduvad loomulikud. Ropendati mahlakalt..(pikaks ajaks isu täis). Ülesse võetud moekalt..käsikaameraga kaasa joostes ..pool dokumentaalses vormis, pisut liiga eemalt ja samas aegajalt liiga lähedalt. Käsikiri ja eelkõige dialoogid..geniaalselt koostatud. Kvaliteet briti huumor. Ometigi jäi kogu asjast mulje ,et seda ma olen juba näinud. BBC on seda juba teinud. sry. boys.
Samas tuletas see film mulle meelde miks ei saa minust mitte kunagi poliitikut, automüüjat või kinnisvara maaklerit. Ning te ei suuda mind trügima panna poe avamisele , et mingi imeliku tootja poolt koostatud televiisor 1000 krooni odavamalt saada.

Castaway on the Moon (2009) Kimssi pyoryugi





















Lõuna-Korea jätkab. Lihtne tore idee..maksuvõlgades enesetapja satub ennast tappes üksikule saarele keset linna..keset jõge. Kuna ujuda ei oska siis tuleb paikseks jääda. Esimestel päevadel vehib mees kätega ja röögib. Siis aga avastab et ega siin viga polegi..isegi vaata et parem.
Ja Robinson Crusoe lugu võis alata. Õnneks on linna jõgi rikkalik..enamus tööriistu ja toredaid esemeid toob jõgi ise kohale.
Siis lisandub mängu veel klaustrofoobist neiu kes pole aastaid toast lahkunud kuid satub juhuslikult saarel toimuva tunnistajaks.
Lugu on naljakas, leidlik ja täis vaimukusi. Pidin pausi panema ja naerda mõnda aega peale nuudlikulleri šketsi. Samas oli lugu kohutavalt ebastabiilne ja pidevalt hea maitse piiril kõõluv, erinevaid šanreid praktiseeriv .
Mis kõige rohkem häiris ja mu hinnangut alla kiskus oli see et see film oli juba eos tehtud ja seatud festivali ja läänemaailmale meeldimiseks. Nii päris ei tohiks. Miks peab Lõuna Korea mees rääkima vaid inglis keeles, kui tal miskit öelda. Palju ilusamad oleksid olnud hieroglüüfid seal rannaliivas. Suudab see täissöönud euroopa siga tõlget küll lugeda.

Wednesday, February 3, 2010

Looking for Eric (2009)
















Peaks rohkem Ken Loachi filme vaatama. Filmid tavalistest inimestest, kus näitlevad tavalised inimesed. Pisut vormist väljast, mitte just täiuslike hammastega jne. Ma ei tahaks üldse tüli norida sisu teemal ja rez. kunstilistest taotlustest. Istu maha ja vaata. Film on kerge ja mõnusa vooluga. Pere isa marihuaana uimas kohtub Eric Cantonaga, kellega on hea kerge suhelda ja kes annab "äbarikule" ka nõu. Korra hüppab sisse kantpea, kes kiusab meie tavalist tegelast. Temaga tegeldakse hiljem individuaalselt.
Ja nüüd Ericust.. Kui mul oleks jalgpalluri plakat seinal oleks see samuti Eric Cantona. Kui teised mehed platsil ajasid palli taga ja mängisid vutti , siis tema kõrgus kõige selle kohal ja oli Eric Cantona. Kõik need mängukeelud, koonidsest eemale jätmised, noorena tippvormis karjääri lõpetama. Keegi teine ei ole talle sarnane.
Kuidas ta näitlemisega hakkama sai. Tubli oli. Rääkis rahulik ja ei proovinud teab mis näidelda. Ken Loach poleks ka lubanud. Kerge..mõnus film.

Monday, February 1, 2010

Sympathy for Mr. Vengeance (2002)

















Ja edasi. Kolmas osa triloogiast.
Kui nii edasi läeb hakkan L. Korea filmidesse juba liigse eelarvamusega suhtuma. Järjekordne Braavo! efekt. Eelkõige Kang-ho Song, kus kohas selliseid näitlejaid saadakse. Kes ükskõik mis filmis oma sama näoga..sama soenguga suudab olla terve ekraani suurune ja võimas.
Lapserööv läeb vussi ja meeleheitel isa tahab kättemäksu. Film kulgeb vaikselt ja rahulikult..uhked karekterid. Punt üle keeratud kõrvaltegelasi (neeru smugeldajad, lõpu terrori organisatsiooni kutid).
Hea näide headusest ja mõjust.. Kass tahtis mul õue , panin loo pausi peale ..ekraanile jäi pilt kus mees istub nurgas ja ootab kui korteriomanik koju tuleb. Kass väljas istun ja vaatan edasi (unustasin pausi maha võtmast)..vaatan minuti..kõik tundub normaalne. Mees istub nurgas ja ootab..pool minutit veel otsa..hm. ikka veel istub ,endiselt tunne et miks mitte. Nüüd on mul aeg see ruum üle vaadata. Alles siis leidsin nurgast pausi märgi. Enne seda tundus kõik loomulik ja meeldiv hoida ühte stseni paigal 1,5 minutit.
Film oli võrreldes kahe teise triloogia osaga julmem..otsekohesem. Vaid kerged virvendused ja meeldetuletused , et meil siin ikkagi mäng pooleli ..ärge kartke. (päris Trierini lõpuni välja ei veetud..:))

Oldboy (2003)


















Minu Lõuna-Korea vallutus retk jätkub. Seekord sattus mulle kättemaksu triloogia kolm osa. Lady. Vengance oli mul nähtud ja ka blogi kantud. Ka oldboy on mu käest varem läbi käinud. Vaatasin nüüd selle uuesti ära.
Tegu eelkõige pene stsenaarium, stsenarist-rez. kes L. Korea vaatajatele tuttav Chan-wook Park. Mees ise nii stsenarist, kui lavastaja. Seda oli tunda.
Film hakkab 3 minutilise stseeniga politse jaoskonnas. Pärast seda olin ma juba võlutud, hästi üles võetud -lõigatud. Ja uhkelt mängitud. Istusin vagusi ja vaatasin.
Lõpus oleks võinud asi lihtsam..film oli niigi ilus. Miks veel seletada lõpus mulle 10 minutit mis tegelikut toimus. Tunne oli selline , et lugu sai tehtud 3 erinevat lõppu välja mõeldud ja käiku läks hoopis neljas. Aga ega see asja ilu ei vähendanud.
Aah veel.. madin 15 "kurikaelaga" ja haamriga rohekas koridoris..sellist asja juba hollywood teha ei suuda.

Joint Security Area (2000)




















Lõuna-Korea filmimehed oskavad. Kipun seda juba kordama. Kui teile ette satub meie levialasse Lõuna-Korea film , siis vaadake ära, sest tõenäousus et see sitt pole on minu praktika kohaselt kuskil 70% kandis (eesti filmi puhul 15%).
Lugu joonest Põhja-Lõuna Korea vahel. Praegu kus mehed taas kaevikutesse kaevunud ja valmis sõda alustama se üsna aktuaalne. Joon maas ja mõlemal pool jälgivad seda kiivalt erinevates mundrites sõdurid. Isegi kui su vari peaks sellest üle libisema teevad nad märkuse.
Lühidalt: Nagu üks tegeleasi ütles..on olemas kommu tõprad ja siis need teised kes vihkavad kommu tõpraid ..(neutraalseid ei ole).
Tahaks palju sellest loost rääkida see mõjus..
Kaks valveposti..ühel päeval murrab üks mees 50 aastase tabu ja jalutab teiste meeste juurde külla. Avastavad siis et polegi nii erinevad inimesed. Ühel päeval läeb kõik valesti. Edasi peaksite ise vaatama.
Kui lihtne on see kõik..miks meie küll ei oska nii filme teha?
Mitmekihiline ..hea..vahepal läks asi sutt pateetiliseks ja olin valmis hinnet langetama, kuid siis äsati lõppu geniaalne fotopüant. Võimas!