Joker (2019)

https://www.imdb.com/title/tt7286456/

Ka selle vaatasin sügisel ära. Jokkeri roll on vist tänuväärne roll. Meenutab pisut "Kärbeste saare" fenomeni, paneb maski ette ja saadki olla keegi teine. Keegi teine kes sa ise olla ei saaks või ei julgeks.
Viimased Jokkerid kõik teinud head osad ja 15 aastat tagasi veel parimaks võimalikuks Jokkeriks peetud Nicolson jääb järjest rohkem uute poiste varju, kuigi Jokkerid teevad filmides järjest vähem ja vähem.
Filmil oli juba uhke haip peale kui mina kinno ükskord jõudsin, ootused olid ülesse aetud. Tulem mulle endale üllatusele nii mõjus ei olnudki.
Atmsofäär oli uhke, polnudki oluline et tegevus Gothamis toimub ja et tegelane on see sama Jokker. Aegajalt tuletati küll seda meelde , kuid see ei olnud oluline. Oluline oli see kuidas paremini kui kunagi varem mulle selgitati miks see mees selline on ja miks ta just selliseks muutus.  Polnud ta miski superkurjategija, ega pahatahtlik psühhopaat. Elu ja ta haigus viisid ta juhuste tahtel sinna kuhu ta jõudis. Phoneix poiss taas võimas. Pole ammu näinud nii võimast tegelast kelle sooritus filmi lõpptulemit nii pööraselt mõjutaks.
Palju ilusaid peeneid stseene, kuidas kaks kaas klouni teda koju vaatama tuleb. Pärast seda kui ühe maha löönud, keksib lilliputt ukse juures ja ei saa riivi lahti. Peategelane aitab siis muretult öeldes vaid." Ofcorse, sorry.."
Lugu kui vähest läheb inimloomal vaja et ta nihkuks raamidest nii palju kaugele et märatsema hakkaks. Ilusti jutustatud ja kunstiliselt loomutruu lugu.

Dolittle (2020)

https://www.imdb.com/title/tt6673612/?ref_=nv_sr_srsg_0

Mida kõike laste pärast ära ei tehta. Kuna Dolittle periood kodus käsil on (käidi nii "Endlas" etendust vaatamas, kui loetakse raamatut), siis tuli ka see film ära vaadata.
Filmi mis vist veel rohkem peksa saanud , kui "Sipsiku" film ja seda vist ka paraku asja eest. Sipsiku kohta hinnangut anda ei saa, kuna pole veel filmi näinud. Väliselt meenutab see hüsteeriat mida ikka aegajalt eesti inimesi saadab. Kuna inimene siuke ärevile aetud loom on, siis tean osasid kes ei julge lapsi sellepärast kinnogi enam saata , sest et teatavasti vägistatakse Sipsik seal ära. Pöörases maailmas ikka elame me küll.
Dolittle oli vist Downey jr. projekt kõvasti raha kokku lükata, pean mehest küll väga lugu kuid seekord läks miskit vist valesti, osa süü lasub siingi hüsteerilisel vaatajal.
Rääkivad loomad. Kellele saab siis see halba teha, kuid tundub et saab.
Dolittle tiritakse oma erak elust ähvarduste saatel välja, et ta kuninganna elu päästaks. Filmis oli kõike liiga palju , kordagi ei antud aega millegile, kellegile süveneda.
Minu jaoks oli kõvaks miinuseks see , et esimest kora kinos häiris tõsiselt see et eesti keeles filmile peale loeti. Ilma selleta oleks vast hinnang olnud punkti võrra kõrgem.
Lapsi ei saa huiata. Kui ikka haltuurat tehakse tajub ta selle ära.
Ma ei usu et Ed Murphy filmid mulle rohkem meeldiksid, pigem kui siis tahaks näha 1967 aasta raamatu truud versiooni.

Tõde ja õigus (2019)

https://www.imdb.com/title/tt5593384/?ref_=fn_al_tt_1

Suur eesti film ja seda ilma mingi irooniata. Tanel Toom on ikka paraja tembu teinud koos produtsentide jm.  Käisin ka mina seda kinos vaatamas nagu kord ja kohus. Tõde ja Õigus materjalina on ikka suht käsi kullas / perse mullas tükk. Saadi ports raha filmile taha, kuid filmi maailmas tähendas see ikka seda et tuleb teha kompromisse , siniseid maju ja hiljem seda arvutis kõvasti mudida. Rõõm et seekord kõik õnnestus. Näitelejad olid ikka kuradi tublid. Võigemast on ikka paras frukt, mees selgelt tippvormis itsitab kaamera välisel ajal nagu elevil poisike kommentaare andes samas pane ta kaamera ette ja tuleb ja pangega.

Filmis oli palju ilusaid kohti, Pearu monoloog pärast Krõõda surma köögilaua taga (istume siin nagu kaks kärbest pasa hunniku otsas), mehe imeline reaktsioon kui aia taga kustes avastas Vargamäe noored musutamas..jne. 

Naised olid kuradi tublid, polegi vist ammu näinudki eesti filmis rez. kes on proovinud mõista ja selgitada kui pask ja raske oli ikka tollal naiste elu.

Filmil oli hea muusika, täiesti ok grimm, mis isegi ei seganud ja oli positiivne üllatus. Libe tee see näitejate vanaks grimeerimine. Mida oli palju oli drooni kaadreid, need ju kenad muusikaga vaadata kuid tõde ja õiguse puhul jäi see veidi kriipima, et näe lennutavad jälle trooni. 

Eestlane on ikka krants küll enda ja teiste vastu ja ega see muutunud ole ja ega vist ka muutu, siin pole miskit ka teha. See on nagu Vsejovi ajaloo käsitlus,  ajaloos on sellised asjad olnud ja korduvad ikka ja jälle. Tulemus on ikka sama. Sama ka eestluse puhul. Eitame või mitte , aga sellised me juba kord oleme. 

Igatahes tõstis Tõde ja Õigus eesti filmi lati kõrgele, kuid õnneks tulid kohe otsa Kordametsa film ja sai kõik jälle oma rööpasse tagasi. Talve jätan kindlasti vahele.

Star Wars: Episode IX - The Rise of Skywalker (2019)

https://www.imdb.com/title/tt2527338/?ref_=nv_sr_srsg_1

Kas oleks aeg lõpetada? Star Warsi algus ja edu tuleneb kindlasti esimesest kolmest episoodist (ehk siis 4.-6.). Edasine on saagikoristus suurepärase seemne pealt. Star warsi fännid on tublid ja truud, lase uus lugu välja, siis tullakse kindlasti kokku ja oodatakse 2 tundi millal see surisev mõõk helendama pannakse. Ma ise kaasa arvatud.
Kui episoode 1-3 pean ma ikka täielikuks fiaskoks , siis nüüd viimase triloogia esimene osa, ehk Episod 7 oli üle ootuste hea. Stilistikalt ja pildiliselt mindi tagasi 4.-6. episoodi väärtuste juurde ja see töötas. Kinost välja tulles olin positiivselt üllatunud.
Nüüd 9. puhul oli vaja otsi kokku tõmmata ja kõik kes veel elus ekraanile toimetama, kas siis kepi najal või ilma, et siis veel korra kummardada. Ühe tegelase puhul pidi tema surma puhul ta koguni virtuaalselt joonistama. Hädas oldi ka stsenaariumiga, või õigemini kohutsusega kuidagi otsad kokku tõmmata ja et kõik korra sõna saaksid. Kohati mõjus see naljakana kuidas sureti ja ellu ärgati taas, nagu Shakespeare näidendis.
Mängiti selle peale et mina vana fännina saalis iga kord toolist kargaks, et näe see Lando ka elus.
Lõpus kui taaskord läbi ime napilt pääseti plaksutati ja kallistati palju ja kaua, küll kangelastele küll iseendale, küll surnutele. See meenutas pisut epsiod 6. tüütut lõppu karvaste väikseste loomade juures, kui surmatäht oli taevast alla lastud.
Mida mas siis ootasin? See on täiesti õigustatud küsimused. Kui vanad tegelased oli ekraanil tüütud , siis noortele tuleb siiski au anda ja neid oli tore vaadata Kylo Reno, Finn, Rayd oli täiesti tore vaadata.
Üks märkus veel. Kui sa midagi hirmsasti varjata soovid paistab see palju rohkem välja kui seda mitte tehes. Nii juhtus ka kui prooviti Poe'd toppida kuskile mätta otsa kui Ray'ga suhtles, et pikkuse vahet naise kasuks miskit moodi varjata.
Kas läheksin veel ühte Star Warsi episoodi vaatama? Muidugi!

Parasite (2019)

https://www.imdb.com/title/tt6751668/

Bong Joon Hoo on vana lemmik, tema "Memories of Murder" kuulub siiani mu lemmikute hulka (tegelt oleks põnev seda lugu, pärast 5 aastat pausi uuesti vaadata, et kas töötab). Parasite oli mul pikalt riiulil ja ootas parajat hetke mil ma saaksin selle lõpuks ära vaadata. Õnneks jõudsin seda kõike teha ennem Oscari gala ja sellele järgnenud hullust. Kus delfi kommentaator ja Kanal2 vaataja punnib seda filmi vaadata ja ei saa aru, kuram millepärast sellelel auhind anti. Ega ei peagi saama.Filmidest veidi võõrdununa, eks ka pisut pelgasin. Nüüd saan rääkida tulemusest. Rez. meeldib enda ümber kuhjata asiseid näitlejaid kes on nõus temaga kaasa lustima. Tulem oli mehe vääriline. Teekond sinna eht Lõuna-Korea filmilik: naiivne, humoorikas, julm, verine, kurb. Kunstnik oli kujuteldavate ruumidega teinud imet ja aitas tohutult tulemile kaasa. Samuti kaamera ja liikumine majades, kes liigub vasakule alla, kes koheselt paremale ülesse. Ilusti kokku pandud ballett. Casting oli täiuslik, näiteljad ei tõmmanud üle vaid tammusid kindlas jäljes ja seda oli hea vaadata. Sisu üle niivõrd filosofeerida ei tahakski. Imestama paneb ikka ja jälle et kuidas õnnestub L. Korea filmil teha kaklusstseeni elu ja surma peale mida vaadataes tuleb naeru kihistamis isu peale? Vaataja pannakse tihti olukorda kus tal tekkinud või kohe tekkivast situatsioonist on ebamugav olla. Miks kaasa vedada läbi terve filmi mingit veidrat kivi?

Moraalseid järeldusi sai pärast filmi vaadates kokku panna mitmeid. Minule imponeerib segadusse aetud meelte tunne mis pärast sellist filmi on, sageli ka järgmisel päeval. Tubli töö.

üks mu lemmik stseene: Jessica. Only child. Illinois, Chicago.

1917 (2019)

https://www.imdb.com/title/tt8579674/

Pole ammu siia miskit lisanud. Täna järgi lapates tundus täiesti meeldiv arhiiv.
Filme on vaadatud tegelikult küll. Arvuliselt vähem, kuid järjest rohkem küll kinos ja norides juurde labast-kvaliteetset meelelahutust suurelt ekraanilt. Üks raskemaid kliente keda kinol raske õnnelikuks teha. Kvaliteet filme ei vaata ja nõuab selle asemel mainstream filmidelt korralikku kvaliteeti. Filme mis oleksid kergesti seeditavad, samas muljet maha jätvad.

Palju kiidetud 1917 jätits millegipärast puutumata. Algus kui mehed kahekesi tuijasid jättis ikka väga veidra mulje, roomasid traatide vahel jalutasid võsas oksi murdes ja muudkui latrasid.
Meenutas ühte vana John Wayne filmi kus mees II maailmasõja loos, terve filmi sõitis sõjaväe osas jeebiga ringi ja rääkis erinevate inimestega.

Kui peategelane üksi jäi, siis nagu olukord muutus. Kadus dialoog ja algas pealtnäha sisutu mähmerdamine nii tema kui moraalitute vaenlaste suunast. Mida jälle teada ja kinnitatud sai oli, et kui mõttetu sõda ikka on. Kahju sadadest-sadadest noortest, tsiviilisikutest kes poliitikute tegemata töö eest oma elu pidid jätma Belgia- Prantsusmaa pasas.
Meeldis ka ühe noormehe märge julmalt maha raiutud õitsva kirsipuude aia kohta, et ääh neil pole häda midagi nad hakkavad ise uuesti kasvama.