Suur eesti film ja seda ilma mingi irooniata. Tanel Toom on ikka paraja tembu teinud koos produtsentide jm. Käisin ka mina seda kinos vaatamas nagu kord ja kohus. Tõde ja Õigus materjalina on ikka suht käsi kullas / perse mullas tükk. Saadi ports raha filmile taha, kuid filmi maailmas tähendas see ikka seda et tuleb teha kompromisse , siniseid maju ja hiljem seda arvutis kõvasti mudida. Rõõm et seekord kõik õnnestus. Näitelejad olid ikka kuradi tublid. Võigemast on ikka paras frukt, mees selgelt tippvormis itsitab kaamera välisel ajal nagu elevil poisike kommentaare andes samas pane ta kaamera ette ja tuleb ja pangega.
Filmis oli palju ilusaid kohti, Pearu monoloog pärast Krõõda surma köögilaua taga (istume siin nagu kaks kärbest pasa hunniku otsas), mehe imeline reaktsioon kui aia taga kustes avastas Vargamäe noored musutamas..jne.
Naised olid kuradi tublid, polegi vist ammu näinudki eesti filmis rez. kes on proovinud mõista ja selgitada kui pask ja raske oli ikka tollal naiste elu.
Filmil oli hea muusika, täiesti ok grimm, mis isegi ei seganud ja oli positiivne üllatus. Libe tee see näitejate vanaks grimeerimine. Mida oli palju oli drooni kaadreid, need ju kenad muusikaga vaadata kuid tõde ja õiguse puhul jäi see veidi kriipima, et näe lennutavad jälle trooni.
Eestlane on ikka krants küll enda ja teiste vastu ja ega see muutunud ole ja ega vist ka muutu, siin pole miskit ka teha. See on nagu Vsejovi ajaloo käsitlus, ajaloos on sellised asjad olnud ja korduvad ikka ja jälle. Tulemus on ikka sama. Sama ka eestluse puhul. Eitame või mitte , aga sellised me juba kord oleme.
Igatahes tõstis Tõde ja Õigus eesti filmi lati kõrgele, kuid õnneks tulid kohe otsa Kordametsa film ja sai kõik jälle oma rööpasse tagasi. Talve jätan kindlasti vahele.
No comments:
Post a Comment