Woody Allenisse olen ma alati respekti ja distantsiga suhtunud. Unikaalne tüüp..kes oma ülevoolava dialoogi ja olekuga jalad alt lööb. On hiljem ja varem ilmunud välja mehi kes proovinud sama teha mis Allen ..Olla ise kõik..stsenarist, peaosaline, rez. On olnud vaimukaid ja tugevaid. Kuid keegi pole saanud Allenile ligilähedale.
Nüüd Hannahi õdesest. Trupp kes kokkupandud nagu pere..näitlejad ja näitlejannad keda rez. suudab täielikult usaldada ja lahti lasta. Näitlejate koha pealt ei tahaks tegelt üldse sõna võtta..ma ei küündi selleni.
Mis kõige rohkem hämmastas oli stsenaarium, eelkõige dialoogide loogika. Autor lihtsalt peab olema kõik kirjutanud iseenda ja enda kogemuste pealt. See oli nii õige ja loogiline. Näide: mees jahib naist..saab oma unelmate naise kätte, õhtul kodus voodi ääre peale istudes muheleb ja mõnuleb. Siis ühel hetkel avastab et oli tore küll..aga mis kurat ma olen teinud. Miks ma solgin naise elu kes mu kõrval voodis pikutab ja on olnud super hea abikaasa. Ja mees satub paanikasse. Kuidas saada lahti hõlma küljes rippuvast uuest vallutusest kes oma endise elukaaslase tema pärast maha jätnud.
...Michael Caine, Mia Farrow, Dianne West, Max von Sydow..klassika.
Ja nagu Raulil, nii ka minul on paganama kahju et Allen ise oma filmides enam ei mängi. Ta oleks vajalik "rekvisiit"..(a. la. nagu Mati Undi punane tulekustuti iga etenduse laval)
No comments:
Post a Comment