Country austajad on mind aastaid proovinud õnge tõmata heade filmide ja suurepäraste inimestega , et ma nende lemmikmuusikat lõpuks ka kuulama ja austama hakkaksin. Lahedad mehed nagu Willie Nelson ja Johnny Cash on pannud ka ennast kuulama. Kuid ikkagi läeb see minust kuidagi mööda ja Dixie chicks ja Dolly Barton jätavad mind ikka ja endiselt täiesti külmaks.
Filmist..Kahtlemata surerstaar on Jeff Bridges..millega ta võlub ja mis ta siis seekord nii erilist teeb Lebovski Dude'st? Ta on pagana naturaalne..läbiligunenud viski kalts, kes tuuritab mööda küla baare , oksendab baari taga prügikasti ja kepib siis õhtu finaaliks küla 50 aastaseid iludusi. Ja teda tabab reaalsus test..et türa ma olen 57 ja mul on vaid 10 dollarit taskus.
Siis ühel päeval kohtab ta Jeani keda kehastab meil õde Gyllenhaal ja läeb jamaks. Vana ront armub. Lugu ise on pärast filmi lõppu järele mõeldes jube lihtne ja labane. Mis eriliseks teeb on Bridgese siirus ja ausus. Põnev oli näha Colin Farrelit (mõttetut poosetajat) rekka karavani omava kantristaari osas. Tegigi vist noormees oma elu parima osa.
Kuigi mulle Gyllenhaalid (mõlemad) väga meeldivad ei saa ma seekord Maggiega rahul olla..ja see kõik rez.-stsenarist süü. Ei saa ega ole võimalik-vajalik kirjutada sisse nii täiuslikku naist. Njaah oli põnev näha kõrvuti lohisevat-rögisevat Bridgest ja täiuslikku ema, sarmikat, seksikat Gyllenhaali. Selliseid naisi ei ole olemas.
No comments:
Post a Comment