Rootsis toodetud film, mis palju mööda festareid rallinud ja seda ka põhjendatult. üleehtiuselt tore..lugu koosneb peaasjalikult šketsidest. Milles enamus mõttetud dialoogid .a.la kontoris..üks mees jälgib uksevahelt kuidas teine numbreid kokku lööb. Siis küsib, et kas sa hüüdsid mind. ...Ei..Stig kas sina hüüdsid teda..Ei..Johan sina?...Ei..Ei me ei hüüdnud sind...ongi kõik.
Näide 2. Liiklusummikus mees kes veab segumasinat on akna alla kerinud ja räägib ajal mil ta kaamera eest vaikselt mööda liigub loo, kuidas ta nägi üht jõledat und. Lõpus tuleb veel nutt ka peale.
Inimtüübid ja värvid ning kunstniku töö on sealjuures geniaalne. Pikad pauid on väljapeetud ja väga Kaurismäkilikud, hea huumori soonega inimese poolt koostatud. Rz. lemmik plaan on ja mida ta korduvalt kasutab on palju tuimade nägude tavalisi inimesi ühte avasse litsutud. Lifti, bussi oote paviljoni, akna taha. Kahtlemata see ka mõjub..vaadata rohekat kõmisevat tühja koridori, siis läevad aga lifti uksed lahti ja 10 "ahvi" vahivad tühja seal.
Ja milline kergendus ja rõõm on jälgida filmis näitlejaid kes meenutavad tavalist inimest. Nii proportsiooni ,kui lamerinna veaga. Lõpus film pisut väsis, kuid ikkagi. oleksin uhke kui ise oleks sellise filmi teinud, sest see kõik oli nii lihtne.
Imeliusate värvidega lugu.
No comments:
Post a Comment