Film millega ma olen kokku põrganud kord 10 aasta jooksul. Esimene mälestus on see film soome televisioonist nähtuna. Sellest ajast jäid meelde vaid plahvatused ja veri. Teisel vaatamisel vana sõdur..paljad vene naised...plahvatused ja veri.
Tänasel vaatamisel meeldis see lugu mulle eelnevatest kordadest palju rohkem.
Peategelane meenutas mulle kohutavalt "Platoonist" pärit seersant Eliast. Kes omas elemendis vaid oma kuttidega koos ja sõdides, olles ise ammu unustanud miks ta seal sõdib ja mille eest. Ja mõistab ka ise , et kogu oma sõjamehe vahvusele juures kipub ta olemus kokku langema.
"Cross of Ironis" saab suurimaks takistuseks auahne aristokraat kes liitub idarindega et välja teenida raudrist, mis iganes hinnaga.
Film oli korralikult raamitud, tegelased paigas ja lugu jooksis ilusti. Lisaks veel juurde kamulaga sümbolismi ja mõtlemisainest. Väga hea film.
Kogu selle verekoguse juures on meeles sõdur kes oli teel laiaks sõidetud nagu rebane maanteel...ja autod muudkui vurasid edasi.
Tegu oli vist ka ühe esimese filmiga, kus saksasõdurit ei koheldud filmis kui idiooti, vaid kui näidati teda vaheldusena kui mõtlevana, tundeid omava inimesena.
Hästi tehtud, 100% sõjavastane lugu. Üks parimaid II maailmasõjast (vast "Das Boot" on minu poolt nähtutest parem).
Lõpu kaks minutit jäävad veel pikaks kummitama ja vääriksid omaette esseed.
.jpg/500px-Cross_of_Iron_(15).jpg)
No comments:
Post a Comment