Taas üks maha magatud film mis osutus üle keskmise heaks. Kevin Costner on siuke turvaline näitleja, kui tema olemas siis kuidagi hea soe-kindel kulgemine tagatud.
Nii ja kujutame nüüd teda ette perfektse sarimõrvarina, kes muus elus rahumeelne karbivabriku omanik. Kel aga kahe aastase pausi järel lööb välja sõltuvus tappa. Ta kinnitab korduvalt et talle ei meeldi tappa, kuid tal on see neetud sõltuvus.
Samas omab ta nähtamatud mõttekaaslast , kes teda takka kihutab..aitab analüüsida..on üldiselt rohkem abiks, kui kahjuks. Stsenaarium on pidevalt "servapeal olev"..kuid alati järjepidev, loogiline..osavalt kirjutatud.
Teisalt osaleb loos naisuurija ..oma ea kohta endiselt kahtlaselt hea väljanägemisega Demi Moore, kes kimpus oma gigolost eksmehega ja kes teeb väga toreda osa.
Filmi ainus loogika aga tekkis lõpus, kui kõik oli nagu juba möödas. Miks pidi mr. Brooks ikka uurijale helistama, kuigi oli just lavastanud oma surma. Muidugi õigustati sellega et tal oli tähtis küsimus, millel ta lootis saada vastust. Et miks rikas neiu ikka miilits peab olema? See selleks aga minu jaoks oli see ikkagi arusaamatu.
Nad plaanivad järge..kuradid tahavad ikka kõik ilusa ära rikkuda.
Üllatavalt hea film. Mitte küll selline, kus mingeid stseene härdusega meenutada aga hea ja tugev tervik. Isegi Demi Moore meeldis. Lõpu koha pealt sinuga nõus, segane värk sellega.
ReplyDelete