Kunagi ammu nähtud dokumentaal lugu Zairis toimunud matšist Foreman-Ali oli suureks motivaatoriks selle loo käivitamisel. Mehed kes Ali vastu poksinud kõik kaamera ette aetud. Hämmastas kui läbi olid omadega need 60ndates. inimesed. Kõik sarnase saatusega..slummist pärit, boks oli väljapääs ja tõi neile eluks vajaliku raha (mitte miljoneid). Maitse oli neil kõigil endine..palju klotsereid ja kette. Aga läbi olid nad küll...armetud ..vesiste silmadega..hääle defektiga..sandid. See jäigi eelkõige kummitama..ärge poksige.
Ainus positiivne mees oli Foreman. Kes rääkis Zairi matšist ja kuidas ta endas nii kindel oli ja Ali talle "Ära tegi!". Ja jättis lõpus magusa löögi löömata. Kõik mehed rääkisid Alist respektiga...ja korrutasid kui ühest suust, et kui poleks olnud Alid ja nende matši temaga. Oleks elu palju viletsam ja igavam koht olnud. Tore..aus lugu.
Koos "When We Were Kings"iga suurepärane pakett. Südamega tehtud asjad. Vanad on jah sandid ning mõnda ei tohiks üldse kaamera ette lubada. Hirmus. Aga samas mootor töötab.
ReplyDeletePoksi võtan poegade kohustuslikust "to do" nimekirjast maha. Idamaiste võistluskunstidega ootan veel.
just mingi judo pusimine ei tee ju paha..saab higiseks ja tasakaalu ja kukkumisoskust ja muidu kena
ReplyDelete