Noore ideedest pungil Woody Alleni vanemaid komöödiaid. Meenutas kohati tolle aja popima naljamehe Mel Brooksi lugusid. kuid Allenis veel rohkem fantaasiat ja ohjeldamatust. Oleks nagu šketsidest kokku pandud film. Alleni huumor on meeldiv. Kogu tegemisel oli mekk juures et hakkan siit minema, pagan teab kuhu ma selle naljaga välja jõuan.
Spordikommentaatorlik otseülekanded revolutsiooni presidendi atendaadilst, revolutsionääride treening baas. Samasugune sportlik ülekanne esimesest pulmaööst jne..jne. Woody Allen omas mahlas.
Vahele mahtus ka tükke ..äratundmisi sellest millega mees tulevikus tuntuks saab. Sundimatud dialoogid mehe ja naise vahel.. "Kuidas ma voodis olin?".."No ma ei tea.."
"No ütle skaalal 1-10".."No ma ei tea".."Ega ma ei solvu, ütle".."No kuus." .."Mis mõttes kuus!?"..."ma ei tea midagi oli nagu puudu"..jne.jne.
Allen pole viitsinud kunagi karakteritega vaeva näha ja seda heas mõttes. Ta ei nõua inimestelt midagi muud kui loomulikust. Enamus rolle on ta selgelt kirjutanud iseenda ja oma tuttavate pealt.
Seekord siis küll pisut hüsteeriline ,šketsilik, liialt rohke materjali olemasolu ühe filmi jaoks. Samas oli kogu sellele tulevärgile tahtnud ta juurde äsada veel sotsiaalset liini ja moraaliga lugu. Näide et kui revolutsionäär kes puukoort närib kord võimule saab, siis saab temast eelkäia järeltulija. Täiesti klassikaline diktaator ja kõik aated ununenud.
No comments:
Post a Comment