Elus läinud mööda väga palju aastaid kui ma olen lõpuks julenud hakata vaatama ja hindama Woody Alleni filme. Mees omaenda maailmast.
Kairo roosi vaadates tabasin ennast mõttelt , et mis siis Woody teeb. Meil kõik olnud ju peas kujunemas lahedaid mõtteid , situatsioone mis kirja pandult või filmile filmitult 1-1 'le laheda mulje jätaksid ja ei naeraks ainult me ise vaid ka teised.
Kui me aga kirja proovime panna ja teistele selgitada oma vinget mõtet või unenägu jääb sellest järele tühi kott. Woody oskab aga selle asja ära teha ja tehniliselt geniaalselt vormistada. See ongi tema anne.
Suurepärase "sõge" stsenaarium, kus mees astub kinolinalt saali ja mis see samm kõik kaasa toob oli suurepärane. Karakterid olid paika pandud, Woody ei viitsi tihti mängida pooltoonidega et kuri tegelikult pole kuri jne. Kui vaja kurja kõrvale head, siis tuleb tegelane juurde kirjutada. Naiivitari kõrvale ratsionalisti , siis ka selle kirjutame juurde. Näitlejatel pärast sellist konkreetset rollide jaotust hea indel ja turvaline mängiga. Ja järjekord näitlejatest kes tahaks kasvõi kord Woody filmis osaleda muudkui kasvab.
Huvitav fakt..Mia Farrow ei võtnud filmi jooksul kordagi oma mütsi peast.
Hea stsenaarium, hea rezii, head näitlejad..p.s. Woody ise ei mänginud. Seekord polnud vaja...kõik oli niigi hea.
No comments:
Post a Comment