Ka selle vaatasin sügisel ära. Jokkeri roll on vist tänuväärne roll. Meenutab pisut "Kärbeste saare" fenomeni, paneb maski ette ja saadki olla keegi teine. Keegi teine kes sa ise olla ei saaks või ei julgeks.
Viimased Jokkerid kõik teinud head osad ja 15 aastat tagasi veel parimaks võimalikuks Jokkeriks peetud Nicolson jääb järjest rohkem uute poiste varju, kuigi Jokkerid teevad filmides järjest vähem ja vähem.
Filmil oli juba uhke haip peale kui mina kinno ükskord jõudsin, ootused olid ülesse aetud. Tulem mulle endale üllatusele nii mõjus ei olnudki.
Atmsofäär oli uhke, polnudki oluline et tegevus Gothamis toimub ja et tegelane on see sama Jokker. Aegajalt tuletati küll seda meelde , kuid see ei olnud oluline. Oluline oli see kuidas paremini kui kunagi varem mulle selgitati miks see mees selline on ja miks ta just selliseks muutus. Polnud ta miski superkurjategija, ega pahatahtlik psühhopaat. Elu ja ta haigus viisid ta juhuste tahtel sinna kuhu ta jõudis. Phoneix poiss taas võimas. Pole ammu näinud nii võimast tegelast kelle sooritus filmi lõpptulemit nii pööraselt mõjutaks.
Palju ilusaid peeneid stseene, kuidas kaks kaas klouni teda koju vaatama tuleb. Pärast seda kui ühe maha löönud, keksib lilliputt ukse juures ja ei saa riivi lahti. Peategelane aitab siis muretult öeldes vaid." Ofcorse, sorry.."
Lugu kui vähest läheb inimloomal vaja et ta nihkuks raamidest nii palju kaugele et märatsema hakkaks. Ilusti jutustatud ja kunstiliselt loomutruu lugu.
No comments:
Post a Comment