Bong Joon Hoo on vana lemmik, tema "Memories of Murder" kuulub siiani mu lemmikute hulka (tegelt oleks põnev seda lugu, pärast 5 aastat pausi uuesti vaadata, et kas töötab). Parasite oli mul pikalt riiulil ja ootas parajat hetke mil ma saaksin selle lõpuks ära vaadata. Õnneks jõudsin seda kõike teha ennem Oscari gala ja sellele järgnenud hullust. Kus delfi kommentaator ja Kanal2 vaataja punnib seda filmi vaadata ja ei saa aru, kuram millepärast sellelel auhind anti. Ega ei peagi saama.Filmidest veidi võõrdununa, eks ka pisut pelgasin. Nüüd saan rääkida tulemusest. Rez. meeldib enda ümber kuhjata asiseid näitlejaid kes on nõus temaga kaasa lustima. Tulem oli mehe vääriline. Teekond sinna eht Lõuna-Korea filmilik: naiivne, humoorikas, julm, verine, kurb. Kunstnik oli kujuteldavate ruumidega teinud imet ja aitas tohutult tulemile kaasa. Samuti kaamera ja liikumine majades, kes liigub vasakule alla, kes koheselt paremale ülesse. Ilusti kokku pandud ballett. Casting oli täiuslik, näiteljad ei tõmmanud üle vaid tammusid kindlas jäljes ja seda oli hea vaadata. Sisu üle niivõrd filosofeerida ei tahakski. Imestama paneb ikka ja jälle et kuidas õnnestub L. Korea filmil teha kaklusstseeni elu ja surma peale mida vaadataes tuleb naeru kihistamis isu peale? Vaataja pannakse tihti olukorda kus tal tekkinud või kohe tekkivast situatsioonist on ebamugav olla. Miks kaasa vedada läbi terve filmi mingit veidrat kivi?
Moraalseid järeldusi sai pärast filmi vaadates kokku panna mitmeid. Minule imponeerib segadusse aetud meelte tunne mis pärast sellist filmi on, sageli ka järgmisel päeval. Tubli töö.
üks mu lemmik stseene: Jessica. Only child. Illinois, Chicago.
No comments:
Post a Comment