Ma aegajalt ikka leian endale ka mõned Lõuna-Korea lood..hoian neid kiivalt ja hakkan vaatama neid alles siis kui enesetunne hea ja mu tähelepanu fokuseeritud.
Seekord lugu flegmaatilisest gangsterist, kes tõelist lohutus mõttetule vägivallale-tööle leiab kinosaalis filme vahtides.
Ühe staari elu hakkab nahka kiskuma ja saab endale halva staari kuulsuse ja keegi ei taha enam temaga kakluststseene teha..kuna staar ühe oma partneri läbi tuulutas.
Viimases hädas pöördub siis gansteri poole et see neetud film lõpuni viia..mehed sobivad suurepäraselt ühele meeldib virutada ja teisele meeldib molli saada ja vastu äsada. Enam näidelda ja õhku lahmida ei viitsita..mehed tambivad üksteist peale action hüüet kuis varrest tuleb.
Tahtmine on kogu lugu otsast lõpuni ära rääkida, sest juhtus koguaeg ja juhtus palju. Loeti moraale..pandi meid mõtlema pisut. Murti piire inimestes maha, arusaamasid.
Hea stsenaariumi ilusate näitlejatöödega ja mõnusa rütmiga järjekordne Lõuna-Korea filmimeeste õnnestumine. Filmid millede puhul ma ei pea teesklema ega simuleerima et ma olen eriline kunsti ja filmi kurmaan. Kõik on nii lihtne ja arusaadav. Lisaks juurde veel hea muusika..mis koosnes peamiselt ühe trompeti mehe mahedast soleerimisest. Kuidas nad seda ikka järjest ja järjest teevad. Kus see nende filmimeeste "Panso" kool asub.
.jpg)
No comments:
Post a Comment