Jackie Chan jätkab oma marssi kodumaal..mees kes aitas Olüpiamängud Pekingisse viia on kodus tagasi filme tegemas. Ja on omandamas aasia Eddy Murphy tiitlit..usun et kui see mees ekraanile ilmub tõmbuvad hiina kinodes inimeste suud kõrvuni. Ja Jackie keerab aga hoogu juurde..räägib naljakalt..kukub naljakalt..kakleb naljakalt.
Antud loos ta kül peategelane pole, kuid ometi oleks nagu terve film ja ekraan teda täis.Põhitegevus käib ikkagi ühe sõjameeste perekonna võimujagamis võitluse kohta. Kus vend venda ei taha tunda.
Kuskil külaservas on Shaolini munkade pesa..kes harjutavad päevad läbi inisevate keelpillide saatel..koristavad lahinguväljadelt surnukehad kokku ja on valmis aitama kõiki. Kui vastasel on juba vändaga kuuliprits, siis munk tahab ikka ainult kepiga vastu kukalt virutada..poole filmi peal on tahtmine neile hüüda..et punuge kurat vitsaga nuga sinna kepi otsa..kaua te lasete ennast augustada.
Nagu enamus aasia "ajaloolised" lood on ka selle lõpus korralik pisut naiivne vaat et klassikaline moraal.
Shaolini munkadega ei seondu mulle isiklikult mitte meeste mentaalne ja kehaline pool..vaid euroopas tuurl olnud plinkivate valgustega pisut piinlik show.
Ma tean alati mida sellise filmi vaatama alustamisega saan... kvaliteet ja sisukus kõigub päris suure amplituudiga äärmusest äärmusesse. Seekord jäi see alla keskmise tasemele.
No comments:
Post a Comment