Takistuste komöödia. Arhidekt tahab minna koju oma raseda naise juurde, kes peaks iga hetk sünnitama..põrkab kokku aga ühe tölliga kes ta elu põrguks teeb ja pea täiusliku elu iga tunniga ühe enam ja enam sohu tirib.
Mina vihkaks sellist inimest ja ka vaatajana käib selline mees mulle kohutavalt närvidele. Kui Holywood suudab multikatega teha vaat et iga loo üle keskmise tugevuse soorituse, siis on komöödiates juba aastaid tõsine kriis. Mina juhm eurooplane ei naera nende üle juba enam ammu..kinos neid vaatama minemise plaanist-tahtmisest loobusin juba eelmisel sajandil.
Kogu film ise meenutab millegipärast koletult ühte oma aja klassikut "Plain, trains and automobiles". Mis oli 80 natesse. nagu rusikas silmaauku..nüüd hulk aega hiljem võiks ju olla ka huumorimeel pisut arenunum..ei pigem omas ajas kaasa sörkiv. Tehke kasvõi Facebooki nalja ja näidake tisse. John Candyst ja Steve Martinist , kes peaks ju olema mingite lollide mõõdupuude järgi nõrgem paar oli ometi Martin-Candy etteaste ikka mäekõrguselt üle.
Kuid tehku Robert Downey jr. nii halva rollivaliku kui tahes..ma len ikka kohal ja temale kaasa elamas. Nii elus meest on meeldiv jälgida. Lisaks Downeyle oli meeldiv Jamie Foxi tõmblemis vaba sutsakas.
No comments:
Post a Comment