Lootusetul mahjongi mängurist taksojuhil on nii palju võlga kaelas, et on sunnitud nõustuma ühe otsa dealiga olema palgamõrvar ja on samas üles otsida Soulist ka sinna tööle läinud abikaasa. Kohale veetakse loomalikul kombel laevatrümmis loksudes..nälgides surres..tugevamad jäävad ellu ja jõuavad tõotatud maale. Nõrgemad heidetakse le parda kollasesse merre.
Mees leiab ennast järgmisel hetkel kohutava vandenõu keskpunktis..avastab et tema nahk ei maksa siin turul mitte midagi..ja siis läeb verevalamiseks.
Mis meie kangelasel on..on kohutav tahe siiski ellu jääda.
Ühelegi tegelasele ei anta kätte tulirelva..lollid politseinikud ka vaid..ja need lasevad nendega peaasjalikult vaid enda "jalga". Igal gängstril on hoopis korralik kööginuga põues..ja kõvematel meestel kirved (pumppüss). Kui muud tapaks ei ole võtta ..kõlbab ka hobuse sääreluu millega tampida peast veri välja.
Lõuna Korea lugudele omaselt ollakse julmad otsekohesed ja verised..kaamera lihtsalt ei keera kõrvale. Me vaatame..näeme kõike. Vehitakse nugadega nii et sulejopedest sulgi lendab. Peategelane võitleb niimoodi oma elu eest, et paneb mind ekraani taga küüsi närima.Näitlejad .. Kuidas nad seda küll teevad. Nad oskavad olla vahetud ja lihtsad-loomulikud.
Mis kõige tähtsam..sain jälle oma ajud ära loputatud. Lõuna Korea film on nagu aadrilaskmine mida vajan aegajalt pärast hunniku pasa tarbimist.
Miks ikkagi tekitan töökaaslastest furoori ja veidraid pilke sellega sellega ,et vaatan ära 2,5 tundi korea filmi ja mul ei hakka kordagi igav. Mis üleloomulikku seal on?
See ei ole mingi filmifriiklus. Nad on head.
No comments:
Post a Comment