The Chronicles of Narnia: Prince Caspian (2008)

http://www.imdb.com/title/tt0499448/

Vist on ka kolmandast raamatust juba film toodetud..tegin siis endale järele aitamis tunde ja vaatasin vahepealse loo ära.

Ma isegi ei tahaks seda lugu millegiga võrrelda ..usun et see toodetud vaimus et kui Sõrmuste isandaga ja Potteriga joppas..ehk läheb ka Narnia lugudega õnneks. Ega müügitöös geenius olema pea..varajase tiineka ajajärku on tooteid alati tarvis (sest need ahmivad pinnapealselt diagonaalis "lugedes" ja meeletutes kogustes) ja kui see veel ajastada soodsalt koolivaheajaga on edu tagatud.

Ma ausalt öeldes juba pelgan seda kolmandat osa vaaata... kui noorukitele soovitan endiselt seda lugu popkorni lätsutades, mobiiliga samas surfates ära vaadata. Siis lapsemeesetel täiskavanutel (kelle hulka ennast julgen nimetada) paluksin hoiduda. Prooviks pigem raamatut nautida.

Kõik on kulunud ja olnud..lapsed mõne sendi pikemaks kasvanud..palju naeruväärset kõneainet tekitanud kasvõi ühe neiu terve turvise aluse täitnud uhke rinnapartii.

Rääkivad-kõndivad..kaklevad..kitsed sokud..hiired.

Nagu kaks nohikut ühes briti komöödiasarja šketsis dvd riiulite ees ütlesid..Seen..seen..seen..black and white..seen.

Kui nad veel jätkavad seda sarja ennustaksin sellele Säästumarketi Dvd riiulil asuvat tulevikku.

Who's Afraid of Virginia Woolf? (1966)

http://www.imdb.com/title/tt0061184/

Liisu suri ära..mõtlesin et vaatan proua auks ka ühe filmi. Ei hakanud igasugu tilu-liluga mässama ja võtsin kohe kõige kooresema Virginia Woolfi loo.

Albee näidend on mind aeg ajalt ikka ja jälle kummitamas käinud. Samuti ka eesti teatri tegelikkust..ka eelmine aasta ilmus Woolfi lugu välja ja kohe kahel korral. Minu puhul usun et süüdlaseks kunagine Pärnu teatrist pärit kikilipsuga Üksküla selles samas loos. Lugu ennast ei mäleta, ega oska laita ,kiita ... on ajussse tatoveeritud-ladestunud.

Seltskond koguneb ja joob hommikuni..käraka kogus päästab neist välja kõik mis seal olemas ja kogunenud on.

Ameerika versioon...film on loodud sinna aega kus kohast ka näidend tulnud on..totaalne ja eeskujulik suhtepsühholoogia rägastik ja tulevärk. Albee peab olema ise midagi sellist läbikogenud et osata niimoodi kirjutada.

Ka filmis õnneks jäädud mõnusalt minimalistlikuks ja teatraalseks..nagu olema peab. Teatraalsed filmid aga mulle meeldivad endiselt.

Näitlejatest ei tahaks ma alustada oscarit võitnud Liisust vaid hoopis akadeemia poolt pidevalt ignoreeritud Richard Burtonist. Kes meie kaasaaegsetest ei teaks sir. Hopkinsit..vat see ta oligi. Teatriharidusega, Shakespeare näidendite jaoks loodud tagapõhjaga Waleslane. Keda on meeldiv ja rahustav ka kinoekraanilt jälgida. Kui tuua võrdlusi N Liidu aegadesse siis Burton on Smogdunovski klassi mees. Burton on Üksküla endla lavalt ja samast tükist. Kogu loo mootor minu jaoks.

Liisu..Liisu oli ameeriklanna..oli pea sassi ajanud ja tegi nii jämedat häält kui suutis (eriti stseenides kus pidi häält tõstma). Temal pisut Ita Everi sündroom..rahvale hirmsasti meeldib..kuid asjale pihta saada suutis vaid hetkedeks ja need momendid olid ilusad. Kahtlemata üks proua elu rollidest.

Ilus näide ameeriklaste maitsest..heast näitlemisest.

Hämmastav oli jälgida Liisu ja Burtoni kokkumängu..vaat et andis tunda et see paar mõnda aega abielus olnud ja tundsin teineteist poolelt mõttelt.

Kui filmi alguses tundus nõrgima lülina külaline noorukene neiu Sandy Dennis..siis tema kasvas loo edenedes ja kolinal. Lõpuks omandas juba mõõtmed mille üle ka Panso kooli kasvandik oleks saanud uhke olla. Ilus töö.

Mis seals ikka. Puhka rahus Liisu. Hea film oli. Klassika

Faster (2010)

http://www.imdb.com/title/tt1433108/

Ei olnudki nii paha. Paistab nii et The Rocki puhul on sama lugu nagu enamus muudelt elualadelt filmi ära karanutega ja muidu ebasümpaatsete näitljatega , et mida vanemaks nad saavad seda rohkem nad mulle talutavamaks muutuvad.

Loomulikult kui musklid juba on, peab neid ka korra vähemalt näitama..või kangutama selga T särgi kus ka ilus õllekõht uhkelt punnitaks kui ta olemas oleks.

Mees saab vangist välja..saab kätte meeste nimekirja ja kukub neid siis järjest nottima. Omab ja kasutab ta selleks uhket trumliga kuue lasulist matt-nikkel paugutit.

The Rock oli väga vaoshoitud ja peaaegu ilma tekstita..tema ülesanne oli jõlliatada-vihastada-tulistada ja see talle sobis.

Sisu mängis ise ette palju klišeedele avatud libastus kohti ja igakord ma ootasin et nüüd teevad ära..astuvad sinna lõksu kindlasti..kuid ei suudeti kõigist neist osavalt mööda laveerida ja lõpuni stiilset joont hoida. Selles valdkonnas ei vastuta ma gigolo tüüpi palgamõrvari rollisoorituses ja tema veel mõttetuma elukaaslase omas. Need kaks olid klišeede kuningad nii näitlejate valiku kui ka soorituse poolest.

Ilus keskmine märul.

TRON: Legacy (2010)

http://www.imdb.com/title/tt1104001/

What a fuck was that?! Mäletan vana Throni mida kunagi ammu kui nüüd ei eksi siis soome televisioonist nägin..olid sellised veidrad neoonvalgusega tüübid..askeldamas veidras pimedas ruumis. Kogu asi meenutas millegipärast muusikavideot..aga 3 ja poole minuti asemel kestis see ikka tublisti üle tunni. Mina pidasin tollal vastu vast 30 minutit.

Kuna ulmekate toodanguga on nagu on ja nälg juba oli siis otsustasin siiski ka ära vaadata Throni uus versiooni.

Uus versioon..hiiglama palju aega ja vaeva läheb tänapäeva lollile noorele selgitamiseks et millega meil tegu..ja selgitus tö lõppeb alles siis kui film lõppes. Eks ta üks Justin Bieberi segane unenägu kokkuvõttes olnud..osa texti ja teksti siseseid klišesid sain juba mõnuga näitlejatele ette öelda.kõik oli nii ette arvatav. Arvutiga tehtud noor Jeff Bridges nägi naeruväärne välja..ja muide sellele friigile oli antud üks filmi peaosi. Preili Olivia Wilde kes mu lemmik seriaalist House lahkus nägi endiselt väga seksapiilne välja ka sellises kohutavas tiineka ulmekas.

Kui kedagi kiita siis kunsntiku.

Juba kinos treilerit vaadates ma protesteerisin et miks see volumi nupp nii põhja ometi on keeratud et kino muidu tubli subbakad korisema võttis.

Mida siis vaadata oli.et kas sinine jutt ühtib punase juti ja seda 3d's modelleeritult..ptüi raisk. Pool filmi vaatasin..edasi juba kerisin..(seda ei juhtu just tihti ka alla keskmise filmi puhul).

Kui see on aastal 2010 tiineka lemmik film siis tänapäeva keskmise noore ajukäärudest järele jäänud küll sile keeglikuul. Jääme "ootama" järge.

The Constant Gardner (2005)

http://www.imdb.com/title/tt0387131/

Filmide vaatamisega viimasel ajal kehvasti läinud..ei ole enam seda peale hakkamist..kui aga telekat õhtul plõksides avatasin et üks läbu kanalitest hakkab näitama "Ustavat aedniku" olin rõõmus ja sättisin ennasy vaatama.

Film mis millegipärast nägemata seni....enamus süüks idiootlikult loogikal..et Rachel Weisz ja miski aedniku asi..ääh ju ta üks tavaline kõrbe romantika jälle ole.

Siis sain kätte raamatu --ühe mu lemmiku Le Carre oma ja pealkiri oli see sama.

Sosult klassikaline eurooplaned vägistavad arengumaad lugu..teod mis täis raha, äri, vandenõud ja ääretut kurjust. Kus meditsiini saab prakiseerida alas kus inimelul on tavapärase tassi täie hind.. Paradiis.

Inimesed kes seda idülli segada püüavad kõrvaldatakse.

Üks kõik kui armas see aafrika laps ekraanilt vastu vaadates ka ei tundu olen olnud koguaeg seisukohal..et nad peaks rahule jätma..ja laskma neil ise areneda sinna kuhu siis loodus ajab. Miks me sekkume? Kõlab pisut julmalt et ..mis mõttes ei aita majanduslikult?..veega?..riisiga?..arstiabiga?..Ei aita jahh.

Las tapavad seal isu täis ..küll ühel hetkel pärale jõuab et päris nii ei saa.

Pragmaatilise arsti põhimõte oli õige..mina toidan ja aitan naisi ja lapsi. nemad hoiavad kodu..mehed on vägivaldsed, joodikud, mõttetud. Ju ta õige ole..ka kui mõnele erandile liiga peaksime tegema.

Filmist... Suurepärane näide sellest kuidas "kolli" näitamata vaatajas tõelist õudu ja pinevust tekitada. Väga ilusti ja läbimõeldut ülesse võetud. Ilusad näitleja tööd. Inimesed kes ei ole mitte täiuslikud..kõik on enda moodi ja oma vigadega.

Rez. Fernando Meirelles on vist geenius..sest kõik mida puudub sel on ma mekki juures pärast "Blindness" oli hea." Ciade de deusist" ei räägigi mitte.

Peamiselt midagi esile tuua selliste lugude puhul ongi raske..tekib ühtlane tugev terviks mis tekitab uhke atmosfääri ja emotsiooni.

Hästi vormistatud maitsekas film.

Black Swan (2010)

http://www.imdb.com/title/tt0947798/

Lubasin kunagi et ma ei vaata seda filmi..ega ma oma eelarvamusega täielikult ka eksinud pisut naistekas ta ka oli.

Natalie Portman ..Braavo..neiu kes endaga ikka kohutavalt vaeva näeb ja suutnud murda lapstähe kuulsuse ja ka nüüd naiselikus eas on tal jalad maas ja kütab nii et vagu taga. Kui rääkida lapstähtedest siis olen kadedusest-õelusest nende üle ikka irvitanud..kaasa arvatad ka Jodie Fosteri üle. Nüüd löödi mul irve lõug viltu ja korralikult.

Portman oli alla võtnud ja täpselt aru saanud sellest mis talt taheti. Mängida skisofreenilist õrna baleriini, kellelt nõutakse piiride murdmist lähtudes eelkõige iseendast..maailma raskeima balleti osaga..mängida korraga ühes näidendis kahte äärmust musta ja valget luike. Ka Portman ise näitlejana nõus ja usaldamas ennast minema kaugemale kui ta seni veel kunagi teinud on.

Ma ei ole kunagi baleriine imetlenud..noorukina tundus see veidra kunstina..ja hiljem tundus see meeletult raske ja julma elukutsena. Kus on kohutav karm ja võimas konkurents...üle aasta lahvatab ka meie kohalikus Estonia balletitrupis mingi jama..mis päädib kellegi minema jalutamise ja kellegi teise võimu haaramisega.

Filmist nüüd..ma pole skisofreeniat nii ligidalt kunagi näinud ja Portman mängis selle väga ilusti ka välja. Mängis naist keda dresseerinud kõik need aastad pooliku karjääriga baleriinist , pisut pöörane ema.

Vincent Cassel teeb uhke ja pisut ka üllatava osa koreograafina..hea casting.

Moondumine musta luike toimus..kuid mis hinnaga. Peategelane vaid ohkab lõpus ..pärast kõike seda valu ja piina..ma tunnetasin perfektsionismi. Teda vaadates ma usun et see oli seda väärt.

Osavalt oli kinni mätsitud kohad kus Portmani asemel oli montaašis sisse pandud keegi teine baleriin. Pilt tuli siis kas läbi peegli ja oli nagu unustatud lohakalt uduseks. Väga peene töö.

Hea film..ei saa vastu vaielda. Sisukust rohkem kui küll..jäi kummitama.

Yeong-hwa-neun yeong-hwa-da (Rough Cut) 2008

http://www.imdb.com/title/tt1345734/

Ma aegajalt ikka leian endale ka mõned Lõuna-Korea lood..hoian neid kiivalt ja hakkan vaatama neid alles siis kui enesetunne hea ja mu tähelepanu fokuseeritud.

Seekord lugu flegmaatilisest gangsterist, kes tõelist lohutus mõttetule vägivallale-tööle leiab kinosaalis filme vahtides.

Ühe staari elu hakkab nahka kiskuma ja saab endale halva staari kuulsuse ja keegi ei taha enam temaga kakluststseene teha..kuna staar ühe oma partneri läbi tuulutas.

Viimases hädas pöördub siis gansteri poole et see neetud film lõpuni viia..mehed sobivad suurepäraselt ühele meeldib virutada ja teisele meeldib molli saada ja vastu äsada. Enam näidelda ja õhku lahmida ei viitsita..mehed tambivad üksteist peale action hüüet kuis varrest tuleb.

Tahtmine on kogu lugu otsast lõpuni ära rääkida, sest juhtus koguaeg ja juhtus palju. Loeti moraale..pandi meid mõtlema pisut. Murti piire inimestes maha, arusaamasid.

Hea stsenaariumi ilusate näitlejatöödega ja mõnusa rütmiga järjekordne Lõuna-Korea filmimeeste õnnestumine. Filmid millede puhul ma ei pea teesklema ega simuleerima et ma olen eriline kunsti ja filmi kurmaan. Kõik on nii lihtne ja arusaadav. Lisaks juurde veel hea muusika..mis koosnes peamiselt ühe trompeti mehe mahedast soleerimisest. Kuidas nad seda ikka järjest ja järjest teevad. Kus see nende filmimeeste "Panso" kool asub.