The Irishman (2019)

https://www.imdb.com/title/tt1302006/?ref_=nv_sr_srsg_0

Keerutasin seda filmi pikalt näppude vahel. Hirmutas nii filmi pikkus 3.20 kui ka hirm pettuda et vanad lemmikud on vanaks jäänud. Kui aga otsast lugu käima panna, unustab nii aja kui vanadusi. Šanr mida Scorsese valdab täiuslikult, minu jaoks ta olnud selles alati parim.
Pole tegu itaalia aktsendiga poosetamisega ja sellega et mängime siin lahedaid maffia mehi, pigem keskendub taas indiviididele. Proovib meile selgitada miks tegelased just selliselt käituvad.
Surm selles maailmas on kiire ja valutu, kusjuures ta tuleb alati vaikselt ilma kõnedeta. Seda vaadates ei tundugi see nii julm ja paha moodus surra.
De Nirot me teame oma headuses ja ka Al Pacino on ette teada tulem. Kõige positiivsemaks üllatuseks oli Pesci kellele väikese tõmbleja asemel ( tahtis ise endal algselt tõmbleja Tony Pro rolli), anti hoopis tasakaalukas ja kalkuleeriv-meeldiv ristisa tüüpi Russel Bufalino roll. Ja tegi seda nii hästi, et sellele mehele poleks ka endal midagi teene tegemise vastu olnud. Tunnistas ka mees ise ülesse et ta tiritri pensionilt ja aiatoolist veel korra välja, ta ise arvas et nüüd küll kõik.
Vastuoluline on see maailm alati olnud, kas tipus või põhjas, vanglas, surnud.
Filmiti miskite veidrate mitme läätseliste kaameratega, et säästa grimmiga hullamisest ja tehti enamus töö pärast ära arvutitega. Näitlejad pidi vaid meeles pidama kui vanad nad antud stseenis parasjagu olid. Peen värk.
Kindlasti on filmil ka palju vastaseid, kellele lugu üldse ei meeldinud, mina nende hulka ei kuulu. De Niro pikk tühi stseen lennukis kus ta sõidab oma sõpra tapma on väga võimas jne..jne.
Filmis oli palju eraldi jooksvaid liine, kõige mõistetmatum oli tütar Peggy liin, kes nagu terve filmi oleks ette teadnud kuidas see kõik lõppeb ja aru saanud juba lapsena millises pasases maailmas ta elab.
Hea et vaatama jäin.

Once Upon a Time... in Hollywood (2019)

https://www.imdb.com/title/tt7131622/

Sattus ka see mulle ette. Kunagi 1993 oli Tarantino noor-verine teistmoodi rezisöör Hollywoodis, nüüdseks on mees juba legend ja võib pista vabalt samasse kasti Martin Scorsesega, kui ta midagi teeb siis tasub selle vaatamisele oma aega raisata. Kas sellest su uus lemmik film saab , seda vast mitte kuid maha visatud aeg see kindlasti pole.
Mees võttis ette Hollywoodi ajaloo 60 ndate lõpust ja teeb seda stiilselt ja maipuleerides. Võttes põhjaks võikama mõrva mida Hollywoodis nähtud, nimelt Sharon Tate mõrva. Talutab siis Tarantino meid selle saatsuliku õhtu suunas kahe tunni jooksul ja me kõik hakkame valmistuma jäledaks, vältimatuks lõppmänguks. Kuid Taratntino teeb ajalooga filmis seda mida ta tahab ja tal on selleks täielik õigus, seekord olin ma tänulik et ta seda tegi. Tundsin filmi lõpus suurt kergendus ja rahulolu tunnet. Mulle meeldis väga mis Brad Pitt tegi, mitte midagi. Tarantino filmides on suurimad staarid alati kõrvalosalised kes saavad kõige rohkem ruumi piiranguteta hullata. Margot Robbie oli nii ilus Sharon Tatena hõljudes oma surma poole, et kahtlen et oli vaatajat kel juba temast ette kahju polnud.
Suurepärane stilistiliselt imeilus film. Tarantino vist ei salli hipisid, selles oleme vist sama meelt. Pilves-karvaste tiinekateta ja siis nende teistega kes ei tahtnud alluda pärismaailma provokatsioonidelel oleks maailm kindlasti palju toredam koht olnud.
Kui vaatame dokk kaadreid samadest tegelastes kohtus polnud ka seal "kivi" mõju üle läinud.
Tubli Tarantino, ela sama vanaks kui Scorsese ja tee mõni film ikka veel. Tarantino stiili, kaamera, muusika, tekstide sarnast võistlejat pole.

Rocketman (2019)

https://www.imdb.com/title/tt2066051/?ref_=nv_sr_srsg_0

Lillades kanasulgedes mees istub AA koosolekul maha ja laeb oma elu lagedale. I am rockstar.
Kellegile ei meeldi muusikalid. Mis muusikal võib saada , võib saada hinnangu et polnudki kõige halvem. Nii et igal juhul risk teha Elton Johnile muusikali stiilis lugu. Mis loo ja enamus üle keskmise muusikale päästab on irooniliselt öeldes muusika. Filmi olid valitud ikka väga head lood Eltoni meeletust nimekirjast ja peab tunnistama et neid nüüd hunnikus kuuldes on sealt ikka tulnud kotitäied head kraami. Muusikal pole ka kindlasti šanr mille puhul tasuks like asemel hate laduma hakata. Millegipärast on siin silme ees kaasa noorgutamas Baz Luhrmann.
Järjekordne näide nagu ka Freddy puhul, kui ikka nii palju antud ja eeldusteks jagada ei hoia sind miski pudelis. Olgu siis takistuseks visatud kange kaelaga isa, litsakas ema, sassis seksuaalne orientatsioon.
Rokkmuusikute elu meenutab nagu Vsevjovi ajaloo saadet, kus David kordab et ikka ja jälle tehakse samasid vigasid ja ikka jälle jõutakse samasse punkti tagasi. Usun et saa kehtib ka aastal 2020 , nagu oli see 1960 kus terve inmese mõistus ei pea sellise müra ja edu karusellile vastu ja haktakse ennast hävitama et natukesekski kõigest sellest korraks eemalduda. Ka tema sai lõpuks kaineks ,ega lõpetanud 33 liste surnud poppstaaride klubis. Hea et sai, muidu me näiteks ei teaks kes on noor geenius Ed Sheeran.
Rocketmanis polnud säravat tähte nagu Freddy-Malik kuid ometi jättis see tervikuna tugevama, parema ja ülevaatlikuma filmi mulje.
Kel kodus õhtu vaba pange käima (polegi teab mis kino film) ja las Elton laulab seda mis ta elu jooksul kirjutanud.

Bohemian Rhapsody (2018)

https://www.imdb.com/title/tt1727824/?ref_=tt_urv

Ei ole geeniuste elu kerge. Mäletan kui Freddy suri ja muusikaõpetaja oli sellest rusutud. Oli selline avatud meelega meeldiv õpetaja ja me kuulasime ta muusikat. Tollal tiinekana tundus se stilistiliselt võõras, kuid samas intrigeeriv muusika.

Oligi selline mees olemas, veidras kohas sündinid oma ala geeniust ei hoia miski pudelis, selline mees teeb seda ja jõuab sinna kuhu ta mõeldud on.  Selline Freddy võib rikkuda rock muusika reegleid oma Bohemian Rhapsody looga tal on selleks õigus.

Filmi nõrgemaks osaks vist saab tuua lihtsustamist. Nu ei saa see manager olla nii loll ja nii paha, samuti abiline sõber oli loodud täielikuks jobuks. Olgu Freddy milline geenius tahes peab tunnistama, et tema liikuma panevaks jõud ja suur osaline ta eduloos oli bänd. Freddy poleks nii hea olnud ilma Radio Gaga bassikäiguta.

Rami Malek on teinud väga korraliku kodutöö ja detialsus mida kopeeritud Grande finaales Wembley kontserdil on muljetavaldav. Väga meeldiv film ka nooremale generatsioonile Queeni tutvustamisel ja ka Queen ehk saab vahepeal mõned plaadid müüa ja Brian May nüüd juba oma halli põõsaga paar livet juurde. Eks ole näha mil elu taas väikse kaarega meid ja mind Queeni juurde tagasi toob. Oli meeldiv taaskohtumine.

Jätkan muusika lainel , vaatasin ära ka "Rocketmani" ja loodan et David Bowiest keegi filmi ei tee.

Joker (2019)

https://www.imdb.com/title/tt7286456/

Ka selle vaatasin sügisel ära. Jokkeri roll on vist tänuväärne roll. Meenutab pisut "Kärbeste saare" fenomeni, paneb maski ette ja saadki olla keegi teine. Keegi teine kes sa ise olla ei saaks või ei julgeks.
Viimased Jokkerid kõik teinud head osad ja 15 aastat tagasi veel parimaks võimalikuks Jokkeriks peetud Nicolson jääb järjest rohkem uute poiste varju, kuigi Jokkerid teevad filmides järjest vähem ja vähem.
Filmil oli juba uhke haip peale kui mina kinno ükskord jõudsin, ootused olid ülesse aetud. Tulem mulle endale üllatusele nii mõjus ei olnudki.
Atmsofäär oli uhke, polnudki oluline et tegevus Gothamis toimub ja et tegelane on see sama Jokker. Aegajalt tuletati küll seda meelde , kuid see ei olnud oluline. Oluline oli see kuidas paremini kui kunagi varem mulle selgitati miks see mees selline on ja miks ta just selliseks muutus.  Polnud ta miski superkurjategija, ega pahatahtlik psühhopaat. Elu ja ta haigus viisid ta juhuste tahtel sinna kuhu ta jõudis. Phoneix poiss taas võimas. Pole ammu näinud nii võimast tegelast kelle sooritus filmi lõpptulemit nii pööraselt mõjutaks.
Palju ilusaid peeneid stseene, kuidas kaks kaas klouni teda koju vaatama tuleb. Pärast seda kui ühe maha löönud, keksib lilliputt ukse juures ja ei saa riivi lahti. Peategelane aitab siis muretult öeldes vaid." Ofcorse, sorry.."
Lugu kui vähest läheb inimloomal vaja et ta nihkuks raamidest nii palju kaugele et märatsema hakkaks. Ilusti jutustatud ja kunstiliselt loomutruu lugu.

Dolittle (2020)

https://www.imdb.com/title/tt6673612/?ref_=nv_sr_srsg_0

Mida kõike laste pärast ära ei tehta. Kuna Dolittle periood kodus käsil on (käidi nii "Endlas" etendust vaatamas, kui loetakse raamatut), siis tuli ka see film ära vaadata.
Filmi mis vist veel rohkem peksa saanud , kui "Sipsiku" film ja seda vist ka paraku asja eest. Sipsiku kohta hinnangut anda ei saa, kuna pole veel filmi näinud. Väliselt meenutab see hüsteeriat mida ikka aegajalt eesti inimesi saadab. Kuna inimene siuke ärevile aetud loom on, siis tean osasid kes ei julge lapsi sellepärast kinnogi enam saata , sest et teatavasti vägistatakse Sipsik seal ära. Pöörases maailmas ikka elame me küll.
Dolittle oli vist Downey jr. projekt kõvasti raha kokku lükata, pean mehest küll väga lugu kuid seekord läks miskit vist valesti, osa süü lasub siingi hüsteerilisel vaatajal.
Rääkivad loomad. Kellele saab siis see halba teha, kuid tundub et saab.
Dolittle tiritakse oma erak elust ähvarduste saatel välja, et ta kuninganna elu päästaks. Filmis oli kõike liiga palju , kordagi ei antud aega millegile, kellegile süveneda.
Minu jaoks oli kõvaks miinuseks see , et esimest kora kinos häiris tõsiselt see et eesti keeles filmile peale loeti. Ilma selleta oleks vast hinnang olnud punkti võrra kõrgem.
Lapsi ei saa huiata. Kui ikka haltuurat tehakse tajub ta selle ära.
Ma ei usu et Ed Murphy filmid mulle rohkem meeldiksid, pigem kui siis tahaks näha 1967 aasta raamatu truud versiooni.

Tõde ja õigus (2019)

https://www.imdb.com/title/tt5593384/?ref_=fn_al_tt_1

Suur eesti film ja seda ilma mingi irooniata. Tanel Toom on ikka paraja tembu teinud koos produtsentide jm.  Käisin ka mina seda kinos vaatamas nagu kord ja kohus. Tõde ja Õigus materjalina on ikka suht käsi kullas / perse mullas tükk. Saadi ports raha filmile taha, kuid filmi maailmas tähendas see ikka seda et tuleb teha kompromisse , siniseid maju ja hiljem seda arvutis kõvasti mudida. Rõõm et seekord kõik õnnestus. Näitelejad olid ikka kuradi tublid. Võigemast on ikka paras frukt, mees selgelt tippvormis itsitab kaamera välisel ajal nagu elevil poisike kommentaare andes samas pane ta kaamera ette ja tuleb ja pangega.

Filmis oli palju ilusaid kohti, Pearu monoloog pärast Krõõda surma köögilaua taga (istume siin nagu kaks kärbest pasa hunniku otsas), mehe imeline reaktsioon kui aia taga kustes avastas Vargamäe noored musutamas..jne. 

Naised olid kuradi tublid, polegi vist ammu näinudki eesti filmis rez. kes on proovinud mõista ja selgitada kui pask ja raske oli ikka tollal naiste elu.

Filmil oli hea muusika, täiesti ok grimm, mis isegi ei seganud ja oli positiivne üllatus. Libe tee see näitejate vanaks grimeerimine. Mida oli palju oli drooni kaadreid, need ju kenad muusikaga vaadata kuid tõde ja õiguse puhul jäi see veidi kriipima, et näe lennutavad jälle trooni. 

Eestlane on ikka krants küll enda ja teiste vastu ja ega see muutunud ole ja ega vist ka muutu, siin pole miskit ka teha. See on nagu Vsejovi ajaloo käsitlus,  ajaloos on sellised asjad olnud ja korduvad ikka ja jälle. Tulemus on ikka sama. Sama ka eestluse puhul. Eitame või mitte , aga sellised me juba kord oleme. 

Igatahes tõstis Tõde ja Õigus eesti filmi lati kõrgele, kuid õnneks tulid kohe otsa Kordametsa film ja sai kõik jälle oma rööpasse tagasi. Talve jätan kindlasti vahele.