Kellel kummitab siiamaani Kurosawa "Seitse samuraid" tulge tagasi..saate uue valangu.Ei puudu isegi koomiline tegelane karvane (kes ikka kuradi naeruväärne küll jaapanlaste jaoks ..teiste hoolitsetud soengute ja siledate samuraidega võrreldes)
Film algas totaalses vaikuses toimua puhta-stiilse harakiriga. Ja filmi esimeses pooles pandi rahuliku rütmiga reeglid paika..
Shoguni järeltulija on läinud üle käte. Tapab oma lahked võõrustajad ..hakib kätetuks- jalutuks süütu neiu. Harjutab vibulaskmist..kogu võõrustajatest kinniseotud pere peal.
13. meest kogutakse kokku ja otsus tehtud..maksku mis maksab see julmur ja süsteemi hälvik tuleb maha lüüa. Olgu või hinnaks enda elu.
Mind on kogu aeg painanud jaapanlaste- aasia koodeksid ja loogika. See midagi sellist kuhu minu lame eurooplase moraal ei küündi. Oli flmis häbistatud mees kelle poeg ja minia õela üliku poolt tapetud. Harakirit ka õnnetu mees teha ei saanud. Koodeks ei luba.
Meenus ammu amu loetud paks ja väga hea raamat nimega "Shogun"..sellist head ajaloolist olustiku-ilukirjandusliku segu on hiljem minu jaoks vaid suutnud Mika Valtari.
Kui klotsid paika pandud ja reastatud..algab finaalis verine lahing..kus väikses linnakesest tegusate meeste sõnade järgi tehaksegi "surm linn". Madin kestab uskumatud 40 minutit..
Finaal on võimas..muda...veri..haavad..väsimus..valu.
Olen jube õnnelik et selliseid filme veel tehakse pasa laviini hulka ja et see mulle ka ette sattus.
No comments:
Post a Comment