Dokumentaalfilm sõjareporteritest. Muide kannab sama pealkirja mis Nolte poolt rindereporterit mängimise kuulsas Nikaraagua loos. Miks ma üldse sellest kirjutan? Sest nähtu tekitas mus juba palju küsimusi.
Moodsas sõjapidamises on asi muutunud. Magusam kui vastase sõdur on hoopis maha kõmmutada mõni reporter. Sest see jõuab meediasse. Statistika on päris kohutav viimasel aastal hukkunud juba rohkem reportereid kui II maailmasõjas kokku ja seda kordades.
Mehed olid kaamera ette tiritud. Mulje jäi kohutav. reporterid olid väga äraolevad..vesiste silmadega rikutud inimesed. Iga ühel neist jookseb üle öö üks sama õudukas, mida nad ikka ja jälle kogevad. Iga ühel neist olemas sõber reporter kes kuskil samasugusel väljal otsa saanud.
Peamine küsimus ..mis me neile küsida saame..miks kurat te seda teete? Et sellest elatuda? Ei usu.
Minu jaoks on nad samasugused war junkied..nagu palgasõdurid. Nad lähevad sinna ikka ja jälle tagasi. Sest kodutänaval kõndides tunnevad ennast kui tulnukad keda painab teine elu mis neid jälitab ja peale rõhub. Ja nad lähevad tagasi.
Mina nende tegevuses missiooni küll ei näe. Haiged inimesed kes vajavad abi. Las need kes seda naftat tahavad lähevad sõdivad ise ja pildistavad ise oma jäledusi.
Näitus tapetud fotograafide portreedest.
No comments:
Post a Comment