Mina olin üks neist, kes Hangover esimest vaadates ei mõistnud mitte seda vaimustust mis filmi õmber rullus. Need kes tahavad asjalikku road-takistuste jada moviet vaadaku üle Sideways, Kaurismäki-Jarmuch lugusid, Fear and Lothing Las Vegas..või kasvõi Big Lebowskit. Mis šanrilt sama. Kõigele vaatamata võtsin ennast kokku et Part II ka ära vaadata. Millele arvatavasti joosti tormi kinodesse.
Kui rez. võis pidada filmivõõras inimene esimese osa järel vaimukaks ja originnalseks meheks. Siis teise osa puhul hr. Todd Philips enam vaeva ei viitsinud näha ja tegi sama filmi uuesti..teises kohas..suht samade takistuste jada ja samade tegelastega loo. Laulev Mike Tyson ei ole minu jaoks naljakas vaid hoopis õudne-õõvastav.
Lõppu veel peoga otsa kamulaga ameerika naiivseimat saadaolevat moraali, et sõprus on tegelt lahe.
Olen kohanud fsuht subjektiivseid aasta sitemate filmide nimekirju kus lugu ka paar korda esinenud. Asjal on ka pisut tõesti alust. Aga sileajulisele tiinekale võib see väide küll harja punaseks ajada. Tema jaoks oli see hea ..kergesti seeditav..sama hea..isegi parem kui eelmine..sest ma nägin seda täna. Kuid õnneks pole noore aju eriti pikem kui haugil. Avatar on juba Casablanca staatuses neil ammu. Juba lahe vana film.
No comments:
Post a Comment