Ma kindlasti kordan ennast juba, kui ütlen et pärast Hollywoodi pasalainet, kui mul tahtmine mõni hea asi näha..surfan ja otsin endale midagi Lõuna_korea filmidest. Ja see töötab siiani.
Kui eesti valis kümnendi filmiks eesti oma sisemise sajoobi loo (mida ma olen neli korda proovinud vaadata, aga ei ole suutnud lõpetada). L. Korea filmid on sarnased eestis tehtud lugudega. Eelarve tundub sama suurusjärgus..raha ei ole ilmselgelt kummalgi lihtsalt jagatud. Ometigi on kvaliteedi vahe meeletu-üüratu. Miks?
Karm lugu sarimõrvarist, kes hakkab call-girle tapma ..haamri ja kiiluga.
L. Korea filmi keel on julm..vaatajana hakkab ebamugav..kui ameerikas jõuab päästja viimasel hetkel vahele, siis L. Korea mehed püsvad reaalsuses ja lasevad asjadel julmalt oma rada minna. Kaklused on rüselused ja riidest kiskumised..elu ja surma peale vähkremised. Mitte mäng..ja poosetamine.
Mida kindlasti selle looga taheti naeruvääristada on politsei tegevus-absurdsus kogu selle loo kõrval liinina. Tegijate vimm ja iroonia nende pihta oli armutu.
Mulle meeldib väa kuidas L. Korea näitlejad mängivad. Nad ei pöörita silmi..vaid vaatavad otse kaamerasse ja lasevad kõik meil endil kokku panna..koostada..välja lugeda mida inimene mõtleb. Kui eesti paraleele veel tuua..siis Tolk kõlbaks nende filmi oma stiililt küll. Taavi Eelma aga kindlasti mitte...
Võimas elamus..Uhh see oli uhke wake up call.
See mulle millegipärast ei istunud. 15 minutiga panin kinni. No ei huvitanud...kunstiliselt oli kindlasti tasemel.
ReplyDeleteNüüd siis kohe otsa ka sama režissööri uusim - The Yellow Sea.
ReplyDeleteChaser on ülim näide aasia headusest - viimaste aastatega võrreldes siis.
Raul ma ikka sulle tänulik et sa Memories of murderi mulle kunagi ette lükkasid. Siiani pole L. Korea meestest tüdinud.
ReplyDeleteYellow sea ootel ja olemas