Liisu suri ära..mõtlesin et vaatan proua auks ka ühe filmi. Ei hakanud igasugu tilu-liluga mässama ja võtsin kohe kõige kooresema Virginia Woolfi loo.
Albee näidend on mind aeg ajalt ikka ja jälle kummitamas käinud. Samuti ka eesti teatri tegelikkust..ka eelmine aasta ilmus Woolfi lugu välja ja kohe kahel korral. Minu puhul usun et süüdlaseks kunagine Pärnu teatrist pärit kikilipsuga Üksküla selles samas loos. Lugu ennast ei mäleta, ega oska laita ,kiita ... on ajussse tatoveeritud-ladestunud.
Seltskond koguneb ja joob hommikuni..käraka kogus päästab neist välja kõik mis seal olemas ja kogunenud on.
Ameerika versioon...film on loodud sinna aega kus kohast ka näidend tulnud on..totaalne ja eeskujulik suhtepsühholoogia rägastik ja tulevärk. Albee peab olema ise midagi sellist läbikogenud et osata niimoodi kirjutada.
Ka filmis õnneks jäädud mõnusalt minimalistlikuks ja teatraalseks..nagu olema peab. Teatraalsed filmid aga mulle meeldivad endiselt.
Näitlejatest ei tahaks ma alustada oscarit võitnud Liisust vaid hoopis akadeemia poolt pidevalt ignoreeritud Richard Burtonist. Kes meie kaasaaegsetest ei teaks sir. Hopkinsit..vat see ta oligi. Teatriharidusega, Shakespeare näidendite jaoks loodud tagapõhjaga Waleslane. Keda on meeldiv ja rahustav ka kinoekraanilt jälgida. Kui tuua võrdlusi N Liidu aegadesse siis Burton on Smogdunovski klassi mees. Burton on Üksküla endla lavalt ja samast tükist. Kogu loo mootor minu jaoks.
Liisu..Liisu oli ameeriklanna..oli pea sassi ajanud ja tegi nii jämedat häält kui suutis (eriti stseenides kus pidi häält tõstma). Temal pisut Ita Everi sündroom..rahvale hirmsasti meeldib..kuid asjale pihta saada suutis vaid hetkedeks ja need momendid olid ilusad. Kahtlemata üks proua elu rollidest.
Ilus näide ameeriklaste maitsest..heast näitlemisest.
Hämmastav oli jälgida Liisu ja Burtoni kokkumängu..vaat et andis tunda et see paar mõnda aega abielus olnud ja tundsin teineteist poolelt mõttelt.
Kui filmi alguses tundus nõrgima lülina külaline noorukene neiu Sandy Dennis..siis tema kasvas loo edenedes ja kolinal. Lõpuks omandas juba mõõtmed mille üle ka Panso kooli kasvandik oleks saanud uhke olla. Ilus töö.
Mis seals ikka. Puhka rahus Liisu. Hea film oli. Klassika
No comments:
Post a Comment