Olen ikka peljanud seda Dogme filmide jõuku. Seda värisevat käsikaamerat..otsekohesust, nahaalsust, vaataja ebamugavasse olukorda paigutamist.
See kõik ei ole sugugi vale..kuid selliseid filme ridamisi vaadates tekib mul depression ja filmi pohmakas. See on nagu tunne keset Uku Masingut lugedes..tahaks selle neetud gümnastika nurka virutada ja Pratchettit lugeda.
Trierist käin juba aastaid ringiga mööda..sest minu pehmele südamele on ta liig hard core tegelane.
"Perekonnapidu"..Thomas Vinterbergi näol on tegu kahtlemata geeniusega. Kui stsenaariumis keerati ikka olukordi üle, siis rezii oli võimas. Näitlejad mängisid suurepäraselt.. olles sellised nagu inimesed on..vigadega, iseloomu joonte, eetikaga.
Kõike seda kõrvaltvaadates oligi vast selletõttu pisut piinlik, et kõik tundus olevat õige.
Lõpuks andestasin isegi värisevalt tüütule mokumentari tüüpi kaamerale.
Perversne tähelepanek ka..avastasin taas et kui palju ahvatlevam on pisut loppis , kuid tavaline-vigadega-naturaalne naine hollywoodi "plastmassi" kõrval.
No comments:
Post a Comment